Sajandivahetusel venestamise hoog rauges ja valitsuse reformipoliitika oli Balti kubermangudes loid. Valitsus hoidis senist ühtlustavat suunda ja juhindus põhimõttest, et Vene mõju ja kohalolekut tuleb suurendada ning baltisaksa mõju vähendada, nii et eestlaste ja lätlaste poliitilised õigused ei laieneks. Balti kubermangude kindralkubernerid – Eestimaal Aleksei Bellegarde (1902–05) ja Liivimaal Mihhail Paškov (1901–05) – tunnistasid uute reformide vajadust ja püüdsid laveerida kohalike vaenutsevate poliitiliste leeride vahel.

Tartu renessanss

1890. aastate II poolel algas uus ühiskondlik-rahvuslik tõus, mida on nimetatakse „Tartu renessansiks”. 1896 sai Postimehe toimetajaks õigusteadlane ning mitmekülgne aatemees ja 20. sajandi eesti rahvusluse peamisi ideolooge Jaan Tõnisson, kes kutsus eestlasi üles tuginema eeskätt oma jõule. 20. sajandi esimestel aastatel oli Eesti ühiskond tervikuna valitsuse ja baltisaksa aadliga opositsioonis, valdavad poliitilised voolud olid rahvuslus ja sotsialism. Eesti liberaalses rahvusluses eristusid mõõdukas ja radikaalne tiib. Mõõdukad (J. Tõnisson, Villem Reiman, Heinrich Koppel, Oskar Kallas) koondusid Tartus ajalehe Postimees ümber. Nad pooldasid isevalitsusliku korra ümberkujundamist parlamentaarseks – konstitutsiooniliseks monarhiaks – ning Venemaal Lääne-Euroopa eeskujul kodanikuõiguste ja -vabaduste kehtestamist. Mõõdukad tegid panuse liberaalsetele reformidele ja poliitilise võitluse legaalsetele, vägivallatutele vahenditele, kartes, et aktiivne vastuhakk Vene riigivõimule võib esile kutsuda valitsuse repressioone ja eestlaste kui väikerahva hävitamise. Tallinnas tekkis ajalehe Teataja (1901–05) juures sotsialistidega seotud radikaalsem rühmitus (Konstantin Päts, Jaan Teemant, Mihkel Pung). Radikaalid pooldasid dem. vabariiki ja mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist. Rahvuslike aadete kõrval pöörasid nad enam tähelepanu majandusküsimustele ja võimu juurde pürgimisele. Ägedas valimisvõitluses saavutas eesti-vene blokk K. Pätsi juhtimisel 1904 Tallinnas võidu sakslaste üle ja linnavalitsus läks eestlaste kätte. See oli tõusva eestluse esimene suur poliitiline võit. 1914 valitsesid eestlased enamikku Eesti linnadest. Vene-aegsed eestlastest Tallinna linnapead olid Voldemar Lender (1906–13) ja Jaan Poska (1913–17). Eesti fraktsioonid linnade volikogudes olid rahvusliku liikumise tugipunktid, kus võimaluste piires aeti Eesti-meelset poliitikat.

Sotsialistlik liikumine Eestis

20. sajandi algul hoogustus Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902 panid Mihhail Kalinin ja Friedrich Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, 1898) Tallinna organisatsioonile. Seejärel tekkisid parteiorganisatsioonid ka teistes linnades, 1904 asutati VSDTP Tallinna Komitee. Ülevenemaalise ja rangelt tsentraliseeritud põrandaaluse partei koostisosadena võtsid nad omaks VSDTP põhikirja ja programmi. Peeter Speek ja Mihkel Martna asutasid Tartus sotsialistliku sihiga ajalehe Uudised (1903–06), mis oli sel ajal Eesti kõige pahempoolsem legaalne ajaleht. Selle ümber koondusid sotsiaaldemokraadid–föderalistid. Sotsialistide lähem eesmärk oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitlusega (rahvaülestõusuga), kaugem eesmärk aga sotsialism, võimu üleminek proletariaadile, plaanimajanduse kehtestamine ning ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine. Erinevalt tsentralistidest pidasid föderalistid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja rahvusluse sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise demokraatlikke meetodeid. Marksismile lisaks kujundasid föderalistide vaateid austromarksism ja bernsteinlus. Föderalistid panid Eestis aluse demokraatliku sotsialismi traditsioonile.

1905. aasta revolutsiooniliikumine Eestis

1905. aasta revolutsioon Tartu Ülikooli ees

16. X 1905 veretöö ohvrite matus Tallinnas Rahumäe kalmistul

16. X 1905 manifestatsiooni veretöö ohvrite mälestusmärk Tallinnas

Jaanuaris 1905 algas esimene Vene revolutsioon, mille puhkemisele andis tõuke Venemaa häbistav lüüasaamine Jaapaniga peetud sõjas (1904–05). Revolutsioon oli poliitiline, rahvuslik ja agraarne, seda põhjustasid uueneva ühiskonna vajaduste ja Venemaa tegeliku olukorra vahelised ning isevalitsuse ja rahva, ettevõtjate ja tööliste, mõisnike ja talupoegade, impeeriumi koloniaalrežiimi ja diskrimineeritud vähemusrahvuste vahelised vastuolud. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui ka baltisaksa ülemkihtide vastu, selle põhjustasid peamiselt poliitilise vabaduse puudumine, feodaalkorra jäänused, Balti aadli seisuslikud privileegid, maapuudus ja rahvuslik rõhumine. 1905. aasta revolutsioon oli Eesti ajaloos pöördepunktiks. Eesti rahvas ärkas poliitiliselt ja astus aktiivse jõuna avalikku poliitilisse võitlusse. Vabadusliikumine, milles põimusid sotsiaalne ja rahvuslik alge, haaras suuri inimhulki ja võttis enneolematu ulatuse. Esimest korda puhkesid Eestis poliitilised (üld)streigid,  korraldati suuri meeleavaldusi ja rahvakoosolekuid ning astuti valitsuse vastu relvavõitlusse. 1905. aasta virgutas poliitilise pluralismi õitselepuhkemist, rahvusliku identiteedi uute vormide otsinguid ja sotsiaalse mentaliteedi muutumist. Eestis levisid laialt populistlikud ideed ja mitmesugused sotsiaalsed utoopiad, marksistlik sotsialism ja anarhistlik mässumeelsus. Revolutsioonis osalesid eesti rahva kõik kihid, ent põhijõuks olid sotsiaaldemokraatide juhitud suurettevõtete töölised, haritlased ja üliõpilased.

Revolutsioonisündmused arenesid Eestis samal ajal Venemaa keskustes toimuvaga. Vastukajana 9. jaanuari Peterburi Verisele Pühapäevale algas 12. jaanuaril Tallinna tööliste üldstreik, kus esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8-tunnist tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse parandamist. Streik levis kiiresti teistesse linnadesse, jaanuaris streikis kokku 15 000 tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata. Veebruaris puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. Streikidega kaasnesid poliitilised meeleavaldused ja koosolekud, kokkupõrkes politsei ja sõjaväega oli inimohvreid. Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus, jaanuarist märtsini puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatilikku vabariiki kehtestama, kõige levinum oli loosung „Maha isevalitsus!”. 1905. aasta aprillis võttis VSDTP III kongress kursi relvastatud ülestõusu ettevalmistamisele. 1. mai demonstratsioonid olid Eestis esimene suur poliitiline meeleavaldus.

Revolutsioon edenes lainetena tõusujoones, saavutades kõrgpunkti 1905. aasta sügisel. 14. oktoobril ühinesid Tallinna töölised ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga, millest Eestis võttis osa 20 000 tööstustöölist ja raudteelast, s.o ³/₄ nende üldarvust. 16. X 1905 tulistas sõjavägi Tallinna Uuel turul tööliste poliitilist manifestatsiooni; 94 inimest tapeti, üle 200 sai haavata.

Vabadusliikumise survel andis Nikolai II 17. oktoobril manifesti, mis lubas rahvale kodanikuõigusi ja -vabadusi ning seadusandliku riigiduuma kokkukutsumist. Sellega algasid kaheksa nädalat kestnud „vabaduspäevad”, mil Eestis asutati esimesed legaalsed erakonnad. Mõõdukad liberaalid (J. Tõnisson, V. Reiman, H. Koppel, O. Kallas) asutasid 26. novembril Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE, 1905. aastal 1000 liiget), mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene liberaalide peapartei – konstitutsiooniliste demokraatide (kadettide) – programmi, milles nõuti demokraatliku riigikorra kehtestamist ja Asutava Kogu kokkukutsumist. Föderalistid (P. Speek, Gottlieb Ast, Karl Ruga, Eduard Vilde) asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ), mille liikmeskond ulatus detsembris 10 000-ni. VSDTP-sse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Kesküla, Nikolai Janson) hakkasid tegutsema avalikult (1905 oli liikmeid 1000). Nende seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad enamlased ja haritlastele tuginevad vähemlased. Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei (tegutses Liivimaal) ja Eestimaa Konstitutsioonilise Partei (Christoph Mickwitz), kes taotlesid tugevat tsaarivõimu. VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – kadettide, 17. Oktoobri Liidu (oktobristide), sotsialistide-revolutsionääride (esseeride), Bundi (juudi partei), Õiguskorra Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus märkimisväärset osa. Paremäärmuslikel Vene parteidel oli Eestis vähe toetajaid. Peaaegu kõik Eesti parteid ja liikumised olid valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvusliku enesemääramise õigust, autonoomiat ja omavalitsust. Vene riigi liitriigiks muutmise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse nõudmise esitas 1905. aasta kevadel esimesena sotsiaaldemokraatide (föderalistide) juht P. Speek. 1905. aasta lõpul moodustati esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu.

27. novembril algas Tartus üle-eestimaaline rahvaesindajate (800 saadikut) koosolek, mis avapäeval lõhenes kaheks eraldi koosolekuks. Ülikooli aulas peetud koosolekul, mida juhatas J. Teemant, võeti 29. novembril vastu revolutsioonilised otsused, rahvast kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi, maaküsimus pidi lahendatama sotsiaaldemokraatia õpetuse põhjal. „Bürgermusse” seltsi saalis J. Tõnissoni juhtimisel peetud mõõdukate koosolek nõudis põhiseaduslikku korda ja ähvardas valitsust passiivse vastupanuga.

Novembris-detsembris 1905 valis rahvas omal algatusel aulakoosoleku otsuste järgi u 50 vallas uue omavalitsuse, mida mõnel pool nimetati vabariigiks. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel vallakoolis sisse emakeelse õpetuse, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest, moodustas omakaitsesalku; sagenes mõisavara hävitamine. Mõisnike relvastatud omakaitset nimetas rahvas mustsajaks. 11. detsembril toimus Volta tehase keldris talurahva ja Tallinna tööliste esindajate koosolek. Seal kutsuti üles alustama võitlust maal, kus sõjaväge oli vähe. 12. detsembril siirdusid tööliste (osa neist oli relvastatud) salgad maale, kus nendega liitusid kohalikud talupojad. Algas avalik stiihiline mäss, mis haaras peamiselt Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaa; liikumise keskused olid Kohila, Rapla, Velise, Järvakandi ja Märjamaa. Rüüstati valitsusasutusi, hävitati keisri pilte ja riiklikku sümboolikat, ametnikud ja mõisnikud põgenesid linnadesse. Ühe nädalaga (12.–20. detsember) purustasid, põletasid või rüüstasid mässajad Eestis täielikult või osaliselt 160 baltisakslastele kuuluvat rüütlimõisa (20 % eramõisadest) ja 40 viinavabrikut. Mõisnike materiaalne kahju ulatus 3,2 miljoni rublani, hävis ajalooliselt ja kultuuriliselt väga väärtuslikke esemeid. Kuigi põletajate seas oli sotsiaaldemokraate, ei kiitnud ükski Eesti erakond neid aktsioone avalikult heaks.

Revolutsioonilise liikumise tagajärjed

Karistussalklased 1905. aasta revolutsiooni ajal

Revolutsiooni suur ulatus Eestis ja Lätis, avalik relvastatud ülestõus, terroristlikud aktid, partisanisõda, poliitiline separatism, võimuhaaramise katsed ja sotsialistide suur mõju tegid valitsusele palju muret. 22. novembril kuulutati Liivimaal, 10. detsembril Tallinnas ja Harjumaal ning 24. detsembril kogu Eestimaal välja sõjaseisukord. 26. novembris otsustas Venemaa ministrite nõukogu rakendada Baltimaades erakorralisi abinõusid. 28. XI 1905 andis Nikolai II ukaasi luua Baltimaade ajutise kindralkuberneri ametikoht, mida rüütelkonnad olid juba varem nõudnud. Kindralkuberner Vassili Sollogub (1905–06) ja tema järeltulija Aleksandr Möller-Zakomelski (1906–09) said suured volitused. Revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks kasutas valitsus Baltimaades sõjaväge (kuni 19 000 meest). Tsiviilvõim allutati sõjaväevõimule, kehtestati piiramatu sõjalis-politseiline diktatuur ja terror.

Karistussalgad, keda abistasid ja suunasid baltisaksa mõisnikud, lasksid ilma kohtu ja juurdluseta 1906 Eestis maha üle 300 inimese, sõjakohtud mõistsid surma veel ligi 200 inimest, ihunuhtlust sai 600 inimest, sadu pandi vangi või saadeti Siberisse asumisele ja sunnitööle. Veretöö poolest said eriti tuntuks kindral Vladimir Bezobrazovi ja Karl von Siversi karistussalgad; viimane korraldas jaanuaris 1906 Viljandis massimõrva – maha lasti 53 inimest, sh alaealisi. Eestis ja Lätis tapsid karistussalgad kogu Vene impeeriumis kõige rohkem inimesi. 1906–11  pidasid sõjakohtud ligi 100 protsessi, kus süüdistatavaid oli üle 800. 1905–06 võtsid võimud Eestis arvele kokku u 10 000 seaduserikkumist. Suur osa Eesti avaliku elu tegelastest põgenes välismaale ja koondus hiljem Soome. 1906 koostasid nad Bernis esimese Eesti autonoomia eelnõu. Pahempoolsed organisatsioonid ja ajalehed suleti. Baltimaadel puhkenud revolutsioon ning selle metsik mahasurumine pälvisid tähelepanu ka Euroopas, kus hakati teadvustama eestlaste ja lätlaste olukorda ja probleeme.

1905. aastal põletatud Lohu mõis (Harjumaal)

Balti aadlile oli revolutsioon katastroof. 1905. aastal olid rüütelkonnad nõus tegema mööndusi ja lubama varakate eestlaste esindajaid maaomavalitsusse, ent mõisnike juhtiv osa pidi alles jääma. Eesti tegelaste läbirääkimised liberaalsete mõisnikega ei andnud tulemusi, sest eestlased nõudsid üldise valimisõiguse alusel maaomavalitsuse reformi. Revolutsiooni taandudes Balti aadli seisund tugevnes, tema reformipoliitikas süvenes konservatiivsus: vähene liberalism ja tolerantsuse puudumine suhtumises Balti põlisrahvastesse; kinnitati, et õigusi tuleb rahvusrühmadele anda vastavalt nende „kultuurilisele väärtusele”. 24. IV 1906 pöördusid Liivimaa rüütelkonna juhid Friedrich von Meyendorff ja Adolf Pilar von Pilchau keisri poole märgukirjaga, milles nad teatasid, et peavad revolutsiooni põhjuseks valitsuse venestuspoliitikat, ja nõudsid aadli ülemvõimu taastamist kui tasu lojaalsuse eest. Samal ajal sondeerisid aadli esindajad (Liivimaa maanõunik Max von Sievers) Saksamaal pinda võimalikuks Baltimaade ühendamiseks Saksa keisririigiga. Baltimaade ajutise kindralkuberneri juures töötas 1906–07 erinõupidamine, kus baltisakslastest koosnev enamus surus läbi neile soodsad reformieelnõud. Sotsiaalse tugiala laiendamise eesmärgil läks Balti aadel seisuslikult poliitikalt üle rahvuslikule poliitikale (Volkstumpolitik), mis taotles kõigi baltisakslaste koondumist rahvusliku lipu alla. Selle teostamiseks rakendati saksa seltse ja erakoole, kus õppis ka eestlasi. Baltimaade saksa talupoegadega koloniseerimise plaan ei andnud nimetamisväärseid tulemusi.

Peeter I ausammas (kujur Leopold Bernstamm) püstitati Peetri platsile (nüüd Vabaduse väljak) 1910. aastal Eesti Venemaaga ühendamise 200. aastapäeva puhul. Võeti maha 1922.

Revolutsiooni lüüasaamisele järgnenud üldise poliitilise reaktsiooni pealetungiga kaasnes 1907. aastast uus venestamislaine, mille haripunkt oli 1908–10. Vene parempoolne ajakirjandus (Okrainõ Rossii) õhutas hüsteeriliselt Balti separatismi väljajuurimise kampaaniat. Peaminister Pjotr Stolõpini korraldusel määrati eestlaste ja sakslaste asemele riigiametisse rohkem venelasi. Riigimaade jaotamisel eelistati õigeusulisi talupoegi. Vene ametnikud ja avaliku elu tegelased koostasid suurejoonelisi plaane Vene mõju tugevdamiseks, eestlaste ja lätlaste venestamiseks ning Eesti ja Läti koloniseerimiseks vene talupoegade ja ametnikega. Ent valitsusel puudusid jõud ja aeg neid plaane ellu viia. Antisemiitlikke meeleolusid Eestis lõkkele puhuda ei õnnestunud. Stolõpini surmaga (1911) venestamise uus laine vaibus. Stolõpini suur agraarreform puudutas Eestit vähe, sest siin oli valitsev talundiline maakasutus; ent 18 000–20 000 eestlast rändas Siberisse. Pärast ususallivuse manifesti ilmumist (1905) siirdus tuhandeid eestlasi õigeusust luterlusse tagasi. 1908 asendati sõjaseisukord tugevdatud järelevalvega, 1909 kaotati kindralkuberneri ametikoht, tugevdatud järelevalve nõrgenes järk-järgult ja lõppes 1911 (v.a Tallinnas); kuberneride erivolitused jäid kehtima Esimese maailmasõjani.

Riigiduuma

Suuri, kuid hiljem asjatuks osutunud lootusi pandi Eestis Vene impeeriumi parlamendile – Riigiduumale. Eestist valiti sinna ühtekokku 20 saadikut, sh 13 eestlast; neist tuntuimad olid  J. Tõnisson, Anton Jürgenstein, Oskar Rütli ja Jaan Raamot. Baltisakslased I ja II Riigiduumas (1906; 1906–07) esindust ei saanud. 1907. aasta 3. juuni valimisseadusega said nad III ja IV Riigiduumas (1907–12; 1912–17) kolm kohta eestlaste kahe koha vastu (vt tabel). I Riigiduumas kuulusid eestlased autonomistide-föderalistide fraktsiooni, hiljem ühinesid nad enamasti kadettidega. Baltisakslased töötasid koos mõjuvõimsa keskparteiga – oktobristidega. Enamik Eesti ja Läti saadikute esitatud reformieelnõusid jäi Vene parteide ükskõiksuse, ülevenemaaliste küsimuste eelistamise ja Balti aadli agara vastutegutsemise tõttu Riigiduuma bürokraatlikes labürintides seisma. Valitsusele esitatud arupärimised Eestis ja Lätis 1907, 1908 ja 1910 toime pandud terrori üle ei andnud tulemusi. Vene Riigiduuma ei suutnud lahendada Baltimaade teravaid probleeme, kuid andis võimaluse teadvustada neid Vene avalikkusele ja maailmale.

Vaata ka seotud peatükki

• Vene võimu aeg Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

EE 11, 2002