Kesk-Eesti lavamaa
Kesk-Eesti lavamaa, ka Kesk-Eesti tasandik, pinnamoe suurvorm ja Lahkme-Eesti maastikurajoon Eesti siseosas; 1488 km2. Läänest piirab teda Kõrvemaa, põhjast Pandivere kõrgustik, kirdest Alutaguse madaliku kagusopp, idast Vooremaa ja lõunast Võrtsjärve madalik. Adaverest 1,5 km kagus paikneval Kalmemäel tähistab kivirahn Mandri-Eesti keskkohta.
Liustike kulutatud paene aluspõhi paikneb kohati maapinna lähedal ja kollakashallist karbonaatsest moreenist pinnakate on õhuke. Lavamaad liigestavad madalad moldorud ning madalad voored (näiteks Põltsamaa ümbruses). Kabala–Pilistvere–Adavere ümbruses on paetasandikke, Kurlas karstiala ning Rõstlas 11 m kõrguse dolokivipaljandiga paemurd. Kalanas murtakse väärtuslikku lubjakivi (nn Kalana marmorit). Jõunel põletatud lupja on kasutatud Tartu ehitustel. Kulutusnõgudes asuvad sood (23% maastikurajooni alast), suurimad neist on Kesk-Eesti lavamaa lääneosas (Neeva-Prandi, 3062 ha, Epa-Vassaare, 2883 ha, Silmsi, 3449 ha, Vitsjärve ehk Vitsjärve-Jalametsa, 2853 ha, Rikassaare ehk Tori-Rikassaare, 1831 ha).
Tähtsaim jõgi on Põltsamaa jõgi. Lavamaa lääneosa veestavad Prandi ja Navesti jõestik, kaguosa läbivad Pikknurme, Kaave ja Pedja jõgi. Nõrgalt lainjas moreenitasandik (kõrgus 55–75 m) on järvedeta, valdavad on leostunud ja leetjate muldadega põllumajandusmaistud (39,5%), nende vahel on väikesed salumetsad. Kühmudel ja künnistel on kohati ka rähkseid rendsiinasid, gleistunud leostunud ning leostunud gleimuldadega nõgudes on metsi rohkem, eriti Päinurme, Härjanurme ja Puurmani ümbruses.
Kesk-Eesti lavamaal paikneb kaks linna: Põltsamaa ja Võhma. Suurimad maa-asulad on Kabala, Imavere, Oisu, Koigi, Päinurme, Adavere, Esku, Kamari, Puurmani ja Lustivere.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005
Jõgevamaa, 2009; EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011