Otepää kõrgustik

Otepää kõrgustik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Kagu-Eestis; 1247 km², ulatus põhjast lõunasse ja läänest itta umbes 40 km. Loode-, põhja- ja idapoolt piirab Otepää kõrgustikku Ugandi lavamaa, edelast Valga nõgu, lõunast Karula kõrgustik ja Võru-Hargla nõgu.

Pinnamood

Otepää kõrgustiku pinnamood. I – moreenist ja jääsulamisveesetteist koosnevate keeruka ehitusega kõrgendike (nn pealeasetatud mõhnade) reljeef (a – suurkünniselis-künklik, b – suur- ja kesk-künniselis-künklik); II – moreenkõrgendike ja jääsulamisveesetteist ja neid katvast moreenist koosnevate kõrgendike (moreenkattega mõhnade) reljeef (a – kesk- ja väikekünniselis-künklik, b – väikekünklik); III jääsulamisveesetteist koosnevate kõrgendike (fluvio- ja limnoglatsiaalsete mõhnade) reljeef (a – kesk- jaa väikekünniselis-künklik, b – väikekünklik); IV – moreentasandikud ja jääjärvede kulutustasandikud; V – sanduritasandikud ja jääjärvede kuhjetasandikud; VI – ürgorud; VII – jõed ja järved; VIII – jalamijoon

Otepää kõrgustik on liivakivisel aluspõhjal paiknev liustikutekkeline kuhjeline saarkõrgustik, mis loodes piirneb Elva jõe, põhjas Võika (Voika) oja ja Tatra jõe, kirdes Porijõe ja lõunas Urvaste ürgoruga. Kaguosa liigestavad mitme järvega Vidrike–Kooraste ja Jõksi–Kooraste ürgorg ning viimase jätkuna Võhandu jõe org. Kõrgustiku keskosa läbiv Pühajärve vagumus (115–130 m kõrgusel) jaotab ala kõrgemaks ja vahelduvama pinnamoega lääne- (Kuutsemägi 217 m, Kõrgemägi 214 m, Tsiatrahvimägi 213 m, Harimägi 211 m, Meegaste mägi 207 m) ning laugemaks idatiivaks (Tõikamägi 213 m, Laanemägi 211 m, Väike Munamägi 208 m). Üle 6% alast hõlmavad orustikud (sh Kambjast lõunas paiknev kirde–edela-sihiline avar Peeda jõe äärne nõgu). Otepää kõrgustikule on omased mitme mandrijäätumise jooksul kujunenud künniselis-künklikud pinnavormistikud, suured mikroklimaatilised erinevused, palju sademeid (üle 700 mm/a), pikaajaline lumikate (kuni 135 päeva) ja järverohkus (üle 130 väikese järve). Põhjanõlval on kaldpindsed moreenkünkad, kaguserval lainjas-künklikud moreenitasandikud. Pinnamoes valdavad kõrgendikud on tekkinud peamiselt hilisjääajal sulamisveesetteist. Keerukate settimisolude tõttu koosnevad naaberkõrgendikud või isegi ühe kõrgendiku osad erinevaist setteist. Paljud kõrgendikud on küljekuti või otsakuti kokku kasvanud liitvormid ja nende nõlvakalded on väga erinevad (5–30°). Otepää kõrgustiku kõrgemas kesk- ja lääneosas on moreenist ja mandrijää sulamisveesetteist koosnevad, keeruka ehitusega (näiteks moreenkünkal asub mõhn jms) suurkünnised ja -künkad, mille suhteline kõrgus küünib 40–50 m-ni ja nõlvade kalle kuni 30°-ni. Mõnel hajusalt paikneval pinnavormil (näiteks Kuutsemäel, Pöidlamäel, Savimäel) on tasane savine lagi ja jäärakutega nõlvad. Neist madalama rühma moodustavad 10–25 m kõrgused keskmised ja väikekõrgendikud (jääjärvede ja -jõgede kihilisest kruusast ning liivast koosnevad mõhnad), neid katab 1–2 m paksune moreenikiht. Eeskätt kõrgustiku servaalal paiknevad väiksemad (alla 10 m) künkad koosnevad enamasti ainult punakaspruunist moreenist. Küngastevahelised soostunud või järvedega nõod on tekkelt valdavalt glatsiokarstilised. Ligi pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi kõrgustiku (loode- ja idakaguosa) peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud väikesed ja keskmise suurusega mõhnad (peamiselt Voorepalu, Veski, Kastolatsi ja Kooraste ümbruses). Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km²), 130 m kõrguselt Urvaste suunas madalduv sandur. Seda läbib Võhandu (ülemjooksul Pühajõe) terrassiline org.

Võhandu jõgi lookleb Otepää kõrgustiku idaosasa

Otepää kõrgustiku moreenikünkaid

Pühajärv jagab Otepää kõrgustiku kaheks erineva pinnamoega alaks

Mullastik ja taimestik

Vaade Harimäe vaatetornist Otepää kõrgustiku metsasele alale

Peale paepealseid rendsiinasid hõlmavate loopealsete ja loometsade ning sooldunud rannikumuldadega rannaniitude on Otepää kõrgustikul kõiki Eestis leiduvaid mulla- ja taimkattetüüpe. Kollakas- ja punakaspruunil moreenil kujunenud karbonaatsed leostunud, leetjad ja näivleetunud mullad on enamasti erodeeritud. Üldse on erodeeritud muldi ligi pool ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest olenevalt võib väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 300 mullataksonit (tasandikel alla 30), millest tuleneb ka loodusliku taimkatte kasvukohtade mitmekesisus. Moreenil valdavad salukuusikud ja -kaasikud ning segametsad, deluviaalsetel aladel on hall-lepikud. Liivikute leetunud ja leedemuldadel kasvavad palumännikud moodustavad kõrgustiku suurima metsalaama. Kaugseire andmeil hõlmab mets Otepää kõrgustikust 46%, peale selle on võsa ja metsastuvaid sööte. Viimase 80 aasta jooksul on metsasus suurenenud kolm korda (1923. aastal 16,2%). 20. sajandi II poolel rajati väikestele ja raskesti haritavatele põldudele rohkesti männiistandusi. Põllumajanduslikku maad on küll 43% alast, kuid põllud on väikesed ning need vahelduvad järsematel nõlvadel ja nõgudes paiknevate metsatukkade ja rohusoodega, mistõttu maastikupilt on kirev. Enim põlde on põhjaosas Kambja, idaosas Valgjärve–Kanepi–Osula ja lõunaosas Sangaste–Urvaste ümbruses. Otepää kõrgustikust on 18,4% kaitstavad alad.