Põhjasõda, Venemaa, Taani, Saksi ja Poola-Leedu (hiljem Hannoveri ja Preisi) sõda Rootsi vastu 1700–21 (Eesti alal Venemaa sõda Rootsi vastu 1700–10), et saavutada ülevõimu Läänemerel. Lõppes 1721 Uusikaupunki rahuga.

Sõja põhjustas naaberriikide rahulolematus Rootsi ülemvõimuga Läänemerel. 1699 sõlmisid Vene tsaar Peeter I, Taani kuningas Frederik IV ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Rootsi-vastase liidu. Sõda algas 22. II 1700 Saksi väe äkkrünnakuga Riiale, kuid Riiat vallutada ei õnnestunud ja Saksi väe järgnevad Liivimaa-retked ei ulatunud Eesti alale. Rootsi vägi, mida juhtis Karl XII, maabus Kopenhaageni juures ja sundis Taani Traventhali rahu (18. VIII) kohaselt sõjast välja astuma. Sõlminud vaherahu Türgiga, kuulutas Venemaa 30. VIII sõja Rootsile ja 23. IX alustas Vene vägi Narva piiramist. Vene väe retked ulatusid Rakvere lähistele. 16. X maabus Karl XII Rootsi peaväega Pärnus ning sai 30. XI Narva lahingus Vene väe üle võidu. Eestis (Laiusel) talvitunud, suundus Karl XII Riia poole ja lõi 19. VII 1701 Spilve lahingus Saksi väge ja hõivas seejärel Kuramaa. Jaanuaris 1702 läks Rootsi vägi Poolasse, Saksimaale ja Ukrainasse.

Peeter I asus pärast Narva lähedal lüüasaamist oma sõjaväge tugevdama: asutati regulaararmee, sõjalaevastik, manufaktuure ja relvatehaseid. Vene korpus asus Boriss Šeremetevi juhtimisel Baltimail pealetungile. Rootsi väliväe juhataja Eesti- ja Liivimaal oli Wolmar Anton von Schlippenbach. 15. IX 1701 lõi ta tagasi Kasaritsat ja Rõuget rünnanud Vene väesalku, kuid Räpinas õnnestus Vene väel Rootsi valvepost hõivata. 9. I 1702 sai Vene vägi Šeremetevi juhatusel Erastvere lahingus Rootsi väliväe üle võidu ja lõi rootslasi ka 29. VII 1702 Hummuli lahingus. Seejärel hõivasid venelased Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alūksne ning Ingerimaal 22. X Rootsi kindluse Nöteborgi (see nimetati siis Schlüsselburgiks) ja 12. V 1703 Ohta jõe suudmes paikneva Nyenskansi. Seega oli kogu Neeva Vene valduses. 27. V hakati rajama Peterburit. Augustis-septembris 1703 tuli Šeremetevi korpus Ingerimaalt üle Rakvere, Paide ja Viljandi tagasi Pihkva lähistele, rüüstates teel Eesti alasid. 14. V 1704 hävitas Vene vägi Kastre lahingus rootslaste Emajõe-Peipsi laevastiku. 7. V 1704 hakkas Vene vägi piirama Narvat ja Ivangorodi, 20. VI Tartut. 26. VI sai Schlippenbachi vägi Läsna küla juures peetud lahingus Vene väelt lüüa ja taandus Tallinna, 24. VII alistus Tartu, 20. VIII Narva ja 27. VIII Ivangorod. Tartumaa ja Ida-Virumaa jäid Vene võimu alla. 1704. aastal lõpul siirdus Vene peavägi Poolasse. Eesti alal jätkus sõjategevus pisiretkede ja -kokkupõrgetega. 1707–08 korraldas Vene vägi mitu rüüsteretke Liivimaale, sh nende oma valduses olevasse Tartu kreisi. Juulis 1708 hävitasid Vene väesalgad Tartu linna. 26. VII 1708 peeti Vinni lähedal viimane välilahing, selle võitis Vene vägi.

Poolas võitis Karl XII mitu korda August II väge ja vallutas 1702 Varssavi. 1704 tuli tema toetusel Poola troonile Stanisław I Leszczyński. Enamik Poolat toetas August II-t; talle saadeti 1704 abiks Vene korpus. 1705 koondas Peeter I Vene armee peajõu Hrodnasse, seepärast läks ajutiselt sinna ka Karl XII vägi. Väljunud rootslaste piiramisrõngast, tõmbusid venelased juulis 1706 Kiievisse; Karl XII viis oma väe Saksimaale. Altranstädti rahu kohaselt pidi August II 24. IX Poola troonist loobuma ja lõpetama sõjategevuse Rootsi vastu.

1707 alustas Karl XII Venemaa-vastast sõjakäiku. Hõivanud 6. II 1708 Hrodna, juhtis Karl XII oma väge Smolenski suunas, kuid pöördus siis lõuna poole, Ukrainasse, lootes Ukraina hetmanilt Ivan Mazepalt sõjalist toetust. Enamik Ukraina kasakaid Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII armeega ühinema tõtanud Adam Ludwig Lewenhaupti Rootsi korpus sai 9. X Lesnaja lahingus lüüa. Rootsi vägi purustati 8. VII 1709 Poltava lahingus; see tähendas sõjas murrangut Venemaa kasuks. Karl XII ja Mazepa põgenesid Türgi valdustesse. 1709 asusid Saksi, Poola ja Taani uuesti Rootsiga sõdima. Venelased vallutasid 24. VI 1710 Viiburi, 15. VII Riia (märtsis 1710 oli ta teinud retke Saaremaale), 23. VIII Pärnu, seejärel Paide ja Haapsalu, 26. IX Kuressaare ja 10. X Tallinna. Eesti ala alistati Vene võimule. Kapitulatsioonilepetes kinnitati Liivi- ja Eestimaa rüütelkonnale ja linnadele nende privileegid. 1713–14 hõivas Vene vägi Soome, 5.–7. VIII 1714 purustati Hankoniemi lahingus Rootsi eskaader. 1713–15 okupeerisid liitlaste (sh Preisimaa ja Hannoveri) väed Rootsi Saksamaa-valdused. 1714 Türgist naasnud Karl XII langes 1718 Norras sõjakäigul. Jaanuaris 1720 sõlmis Rootsi Preisiga ja juunis Taaniga rahu. 7. VIII võitis Vene laevastik Granhamni lahingus Rootsi eskaadrit.

Põhjasõja lõpetas 10. IX 1721 sõlmitud Uusikaupunki (Nystadi) rahu. Hannover sai Bremeni ja Verdeni, Preisimaa Ees-Pommeri, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Karjalat läksid Vene valdusse. Rootsi kaotas Läänemerel ülemvõimu, Venemaast sai Euroopa tugevaid suurriike.

Eesti kannatas Põhjasõjas rängalt nii sõjategevuse (1700–10 oli siin põhilisi lahingutandreid, ms hävitati 1708 Tartu ja küüditati selle elanikud Venemaale), näljahäda (1708–09) kui ka katkuepideemia (1710–11) tagajärjel (hävitasid Eesti rahvastikust üle 2/3).

Kirjandus

• H. Sepp. Narva piiramine ja lahing aastal 1700. Tallinn, 1930
• F. Arfwidsson. Försvaret av Östersjöprovinserna 1708–1709. I–II. Gefle, 1936
• H. Palli. Kui Raudpea läks. Tallinn, 1967
• M. Laidre. Lõpu võidukas algus: Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu, 1995
• Põhjasõda, Karl XII ja Laiuse. Jõgeva, 2002
• R. Frost. Põhjasõjad: sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721. Tallinn, 2005
• K. Kroon. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaal-majanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses. Tallinn, 2007
• M. Laidre. Dorpat 1558–1708: linn väe ja vaenu vahel. Tallinn, 2008

EE 12, 2003; VE, 2006