Peipsi madalik

Emajõe-Suursoo sookaitsealal Emajõe parempoolne suudmelähedane lisajõgi Kalli jõgi

Kolkjas kevadised sibulapeenrad

Värska laht

Peipsi madalik, ka Peipsi-äärne madalik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Peipsi järve edelarannikul, läänest piirneb Ugandi lavamaa ja lõunast Palumaaga; 807 km2. Ulatub Kallaste lähedalt Eesti kagupiirini, hõlmab ka Piirissaare ja Salosaare ning neid ümbritsevad pisisaared. Madalik ääristab Peipsit ka Venemaal.

Peipsi madaliku läänepiir asub umbes 40 m ü.m. Kõige laiem (üle 20 km) on madalik Kastre–Uhtinõna joonel. Kõrgemad alad on jääjärvede uhutud moreenitasandikud, nende vahel asuvad savi- ja liivasetetega jääjärvetasandikud. Põhjavesi on maapinna lähedal, väikese kallakuse tõttu on ka liivadel toimunud süvagleistumine. Seda soodustavad ka Peipsi nõo põhjaosa kerkimine ja lõunaosa vajumine. Soo osatähtsus on Peipsi madalikul Eesti suurim (42%). Kallastelt Varnjani ulatub madal liivane rannikulava, mida läänest (Pusi ja Alatskivi vahel) ääristab mõne meetri kõrgune järsak. Nina küla juures on moreeniranda, kivikülve ja madalaid rannavalle, rannanõlval Varnjani ulatuv roostikuriba. Selles piirkonnas on rannikul Lahepera järv, mis kunagi oli Peipsi järvega koos ja tänapäeval on kaladele koelmuks. Liivatasandike leet-gleimuldadel kasvab rabastunud männik, uhutud moreenitasandike gleistunud näivleetunud muldadel kasemets, osa neid alasid on kuivendatud põlluks. Enim põlde on Koosa ja Varnja vahelisel alal. Ranniku leetunud ja gleistunud leetunud liivmuldadel paiknevad suurte köögiviljaaedadega vene külad (Nina, Kolkja, Kasepää ja Varnja). Varnjast lõunas laiub Emajõe Suursoo, mida liigestavad Emajõgi ning selle lisa- ja harujõed. Soo servas on kõrgete haabade, kaskede, leppade ja üksikute kuuskedega lodumetsa, kohati ka madalsoo-pajustikku. Emajõgi hargneb soos suuremaks, lõuna- ja väiksemaks, põhjaharuks (Koosa jõgi). Rohked jõelaiendid (ka Kalli jõel) ja madalad soojärved (Kalli järv) on olulised Peipsi järve kalade koelmud. Peipsi kõrgeima veeseisu korral ulatuvad veest välja (üleujutusala 180 km2) ainult Meerapalu soo (kõrgus üle 34 m) ja liivased leetunud muldadega soosaared. Soostiku kagupiiril LäänisteAhunapaluMehikoorma vahel on valdavad liivased ja liivsavised järvetasandikud. Enamik asustusest paikneb madalatel näivleetunud muldadega moreenkühmudel. Need alad kuuluvad Eesti Maaülikooli SA Järvselja õppe- ja katsemetskonna (113,25 km2) valdusse. Üht metsakvartalit on seal hoitud puutumatuna 1924. aastast alates (Järvselja looduskaitseala). Ahja jõe lähedalt Peipsini (Mehikoormani) ulatuv 18 km pikkune ja 2,4–3,5 km laiune näivleetunud muldadega otsamoreeni ala on valdavalt põllustatud ja asustatud (Aravu, Mehikoorma, Meeksi, Järvselja). Lõuna pool (Mikitamäeni) laiub uhutud lainjas, enamasti põllustatud moreenitasandik. Põhja–lõuna-sihilised näivleetunud muldadega künnised vahelduvad laiemate ja madalamate, gleistunud ja gleimuldadega nõgudega. Naha oja suudmest Värska orglaheni on Peipsi rannik soine ja pilliroogu kasvanud. Madalsoost kõrgub leetunud muldadega liivakühme, suurimail neist asuvad Beresje ja Lüübnitsa küla. Moreenitasandikust läänes paiknevad suured rabad – Essaksoo ning mitme järve ja metsase soosaarega väga sopiline Meelva raba. Esimene on valdavalt puis-, teine älverohke lageraba. Mikitamäest lõunas (etnilisel Setumaal) laiuvad liivaste leede- ja leetunud muldade ning männimetsadega järvetasandikud. Maastikuliselt vahelduvam on 6,5 km pikkuse Värska orglahe ümbrus. Värska alevikus Õrsava järve idakaldal paljandub 3–4 m kõrguse järsakuna Devoni liivakivi. Lahe idarannikul vahelduvad liivatasandikud madalsoode (Suursoo ehk Määsovitsa soo) ja rabadega. Soodes leidub väikesi järvi (Hilbiniidu, Saarõpää). Olulisimad kaitstavad alad on Emajõe-Suursoo sookaitseala, Meelva maastikukaitseala, Tonja-Värska kaitseala ja Piirissaare kaitseala.

Tähtsaim asula on Värska alevik, sellest põhja pool asuvad Mikitamäe, Lüübnitsa, Võõpsu, Köstrimäe, Naha, Rasina, Aravu, Mehikoorma, Meeksi, Meerapalu, Järvselja, Varnja, Kasepää, Kolkja ja Nina.

Järvselja looduskaitseala

Järvselja haavik

  

Kirjandus

EE12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011