vald

vald, Eesti esmatasandi haldusüksus, kuulub maakonda. 1993. aastani oli vald maaterritooriumi ja maarahvastikku hõlmav üksus (maavald), mille asustussüsteemi moodustasid külad ja alevikud. Haldusreformi tulemusena said 1993 valla staatuse ja nimetuse ka 11 alevit, mis ei olnud soovinud saada linnaks, ning moodustusid nn alevvallad. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (1995) rakendamise määruse (1996) kohaselt on valla asustusüksuse liigid peale küla ja aleviku ka alev ja vallasisene linn, kusjuures küla on maa-asula ning alevik, alev ja linn linnalised asulad. Vald on omavalitsuslik territoorium, mida juhivad kohalike elanike valitud vallavolikogu ja volikogu moodustatud vallavalitsus, mille eesotsas on vallavanem. Vajaduse korral võidakse valla territooriumil moodustada ka osavaldasid (näiteks Vinni vallas on Tudu, Roela ja Viru-Jaagupi osavald).

1997. aasta alguses oli Eestis 207 valda (neist 9 alevvalda), 2003. aasta alguses 202 valda (neist 6 alevvalda), 2013. aasta lõpus 185 valda (neist 6 alevvalda).

Vallad ajaloos

Baltimail tähendas vald ürgkogukondliku korra lagunemise ajal arvatavasti mingit sugukonnavälist võimu ning sellele vastavat võimkonda (skandinaavia laensõna „vald” tähendas algselt võimu, võrdle meelevald, vägivald), 17. ja 18. sajandil mõisamaad koos sellel elavate pärisorjuslike talupoegadega, 18. sajandi lõpus hakkas vald tähendama talurahvakogukonda. Esimesed valla omavalitsuse alged olid magasivilja kogumine (magasiait), vaestehoolekanne ja vallakohtud. Pärast pärisorjuse kaotamist (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) hakati valdu moodustama peamiselt mõisade kaupa, kohati asutati väikestest mõisadest ka ühendatud vallakogukondi. Vald oli sealtpeale mõisast sõltuv seisuslik (⅔ volikogu liikmeid valiti peremeeste, ⅓ sulaste seast) haldusüksus, mille eesotsas oli talitaja (Eestimaal) või 2 vöörmündrit (Liivimaal). Baltimaade vallaseadusega (1866) võeti vald mõisniku eestkoste alt ja muudeti riiklikuks haldusüksuseks: vallaametnikud said palgalisteks, seisusi täpsustati (pärisomanikud, rentnikud, talusulased, mõisamoonakad ja kindla elukohata isikud). Valla halduskeskuse tarbeks ehitati vallamaja. 1890. aastail algas valdade suurendamine (1891–93 vähenes valdade arv mitu korda: enne oli valdu üle 1000, pärast alla 400). 12. IV 1917 asendati seisuslikud vallavolikogud demokraatlikult valitud nõukogudega ja vallad hakkasid haldama ka mõisamaad, 1926 võeti taas kasutusele volikogu nimetus. 1935–39 valdu korrastati, et suurendada nende elujõulisust ja territoriaalset kompaktsust (valdade ühendamine jõustus 1. IV 1939). Pärast elluviidud ümberkorraldusi jäi valdu 248.

Eesti NSV-s asutati 1945 valdade allüksustena külanõukogud, maarajoonide moodustamisega sügisel 1950 vallad kaotati.

Pärast Eesti taasiseseisvumist alanud haldusreform on kaotanud senised rajoonid ja külanõukogud ning nende asemele on moodustatud maakonnad ja omavalitsusliku staatusega vallad (esimesena sai valla staatuse 1. X 1990 Muhu, 1992. aasta lõpuks oli see 186 vallal).

Valdade ühinemine

1995. aastast on mõningad nn rõngasvallad ühinenud nende keskele jääva linna või aleviga ning mõni vald liitunud:

Vallad mujal maailmas

Lätis on vallale vastav haldusüksus pagasts (2009. aastani omavalitsused, seejärel haldusüksus piirkonna koosseisus), Leedus seniūnija, Soomes kunta, Rootsis, Norras jpt maadel on alamastme haldusüksuseks kommuun. Venemaal kaotati vallad (волость) rajoonimise ajal 1928–30, kuid 1990. aastail on neid kohati hakatud taas moodustama.

Kirjandus

  • A. Traat. Vallakohus Eestis. Tallinn, 1980
  • Vallad pärast 1. IV 1939 reformi. – Eesti A&O. Tallinn, 1993
  • L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Tallinn, 2002
  • A. Aljas. Valla tähendus selle elanikele Kihelkonna valla näitel. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 2003, 47

EE 10, 1998; EE 12, 2003; RKL, 2007; muudetud 2013