Eesti ala periglatsiaalne taimkate jääaja lõpus

Preboreaalses kliimastaadiumis hakkasid levima kaasikud

Esimesi Eesti rohttaimi on olnud ädalalill

Rabamurakas on esimesi Eesti alale levinud taimi

Mandrijää paigutine sulamine algas Eestis umbes 13 500 aastat tagasi, jääserva lõplikuks taandumiseks kulus 1700–2000 aastat. Selleaegse arktilise kliimastaadiumi kestel oli aasta keskmine temperatuur praegusest tunduvalt madalam ning hoopis vähem oli ka sademeid. Esimestena said Vara-Dryase kliimaallstaadiumis kasvama hakata valguslembesed taimed, kes lepivad lühikese suvega ning saavad hakkama alles kujuneva muldkattega toitevaestel liivadel, kruusadel, savisetetel või lubjakiviplatoo lõhedes.

Taimkatte arengut mõjutasid peale kliimategurite ka intensiivne pinnamoe kujunemine, näiteks moreeni väljasulamine jääst ja reljeefi tasandumine, jääpaisjärvede pindala vähenemine ning jõeorgude teke. Viirsavidest leitud taimede tolmuterade ja eoste põhjal on tuvastatud, et esimestena levisid Eestisse tüüpilised tundrataimed – eeskätt drüüas, kivirikud, koldjas selaginell (Selaginella selaginoides), ädalalill, rabamurakas, kollad Lycopodium appressum, L. pungens ja L. alpinum, vaevakask ning arktilised pajud – polaarpaju (Salix polaris), võrkjas paju (S. reticulata), vaevapaju (S. herbacea) ja mustikpaju (S. myrtilloides). Märkimisväärsel hulgal oli kuiva- ja soolalembesi liike. Tollastest kserofüütidest on tuvastatud näiteks hall teresken (Eurotia ceratoides), Polycnemum sp., hanemaltsadest vesihaljas hanemalts (Chenopodium glaucum) ja kobar-hanemalts (C. botrys) ning efedra (Ephedra distachya) ja mesokserofüütidest astelpaju; halofüütidest leidus rand-ogamaltsa (Salsola kali) ja teisi ogamaltsu – S. foliosa, S. ruthenica, soolarohtu (Salicornia europaea) ning kohhiat Kochia prostrata. Praegusel ajal kasvavad Salsola foliosa ja Kochia prostrata Euraasia jaheda ja kontinentaalse kliimaga steppide sooldunud muldadel, tollal Eestis kasvanud põõsaslepa (Alnaster fruticosus) levila piirdub Ida-Siberi kontinentaalsete piirkondadega, efedra on aga poolkõrbete taim.

Böllingi allstaadiumis kliima mõnevõrra soojenes ja muutus veelgi kuivemaks ning sellepärast on õietolmudiagrammides hästi täheldatav uute liikide ilmumine. Kiiresti suurenes pujude rohkus, lisandus maltsalisi (Chenopodiacea), lõikheinalisi ja teisi rohundeid; vähem oli kõrrelisi ja kanarbikulaadseid (Ericales). Ilmusid juba ka sammaltaimed ning esimesed puud – sookask, lepad, harilik pihlakas, siberi kuusk (Picea obovata ja sarapuu. Tasapisi kujunes välja taimkate, milles põhjapoolsetel nõlvadel valitsesid tundralaadsed taimekooslused, soojemaid lõunapoolseid rähanõlvu katsid valguslembesed stepilaadsed kooslused ja savikamaid nõlvu sookasehõrendikud, mille põõsarinne koosnes pajudest (kahevärvine paju – Salix phylicifolia, mustikpaju, lapi paju jt). Pandivere, Sakala ja Otepää kõrgustiku alal kasvas kiduraid männitukki, milles leidus ka arukaski.

Niisugust taimkatet on nimetatud „külmaks metsastepiks” (Vladimir Gritšuk) või „pargitundraks” (Johannes Iversen); kindlasti ei sarnanenud need taimede esikooslused ühegi praegu olemasoleva taimekooslusega, sest taimedevaheline konkurents oli vaba kasvuruumi tõttu veel nõrk, kasvukohtade mullad välja kujunemata ning kooslused n-ö stabiliseerumata. Arktilise kliimastaadiumi lõpus, Kesk-Dryase allstaadiumis, muutus ilmastik jahedamaks ning sellega kaasnes tundrataimede leviku laienemine, metsataimestik aga mõnevõrra taandus.

Umbes 11 800 aasta eest hakkas kliima märgatavalt soojenema, mis tähistab subarktilise kiimastaadiumi algust. Selle esimeses allstaadiumis, Allerödis, algas Eesti ala metsastumine. Kõigepealt suurenes kiiresti kase, seejärel ka männi arvukus. Algul Eesti kaguosaga piirdunud vähearvuka siberi kuuse levila laienes Soome laheni. Kliima niiskemaks muutumist tõendab mitmete ksero- ja halofüütide ning tundrataimede hulga tunduv vähenemine, samal ajal kui oluliselt suurenes nende rohttaimede liigirikkus, mis olid iseloomulikud ühtaegu nii niisketele ja soostunud kui ka kuivadele kasvukohtadele. Taimestikku lisandus rohkesti liike roosõieliste, tulikaliste, nelgiliste (Caryophyllaceae), ristõieliste, kivirikuliste (Saxifragaceae), tatraliste (Polygonaceae), sarikaliste ning korvõieliste sugukonnast. Sel ajal kasvas Eesti alal juba palderjani, pajulilli, teelehti, nõgest ja madaraid, veetaimedest männas- ja vahelduvaõiest vesikuuske (Myriophyllum verticillatum, M. alterniflorum), jõgitakjat, konnarohtu (Alisma sp.) ja vesikuppu.

Hilis-Dryase allstaadiumis muutus kliima uuesti jahedaks ja kuivaks. Selle aja setteis on taas suurenenud keskdrüüase allstaadiumile iseloomulike kserofiilsete ja tundrataimede tolmuterade hulk ning kahanenud järsult puude ja allerödis ilmunud rohttaimede tolmuterade ohtrus. Jälle saavutasid ülekaalu pargitundrailmelised avamaakooslused, kuid need olid tunduvalt liigirikkamad ja tihedamad kui Kesk-Dryases.

Pihlakas on Eesti ala esimesi puid

Eesti alal on kasvanud ka astelpaju

Pajulill on hilisemaid tulijaid

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Frey, L. Laasimer. Taimestiku ja taimkatte uurimisest Eesti NSV-s. Tallinn, 1979
  • L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
  • J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997

Välislink

EE 11, 2002; muudetud 2011