Tartu Ülikool

Asutatud 1632
Tüüp Avalik-õiguslik
Rektor Volli Kalm
Üliõpilasi kokku (2011) 18 047
Magistriõppes (2011) 4 631
Doktoriõppes (2011) 1 493
Kolledžeid (2009) 5 (Pärnu, Narva ja Euroopa kolledž ning Viljandi Kultuuriakadeemia)
Ühendus EUA, Coimbra Grupp, Utrecht Network
Kodulehekülg http://www.ut.ee 

Tartu Ülikool (TÜ), Eesti esimene kõrgkool, asutatud 1632 Tartu gümnaasiumist (asutatud 1630), aastast 1919. esimene eestikeelne ülikool. Suurim Eestis tegutsev kõrgkool. Aastatel 1940–1941 ning 1944–1989 kandis nime Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ). Ülikoolil on 4 kolledžit (Pärnu, Narva ja Euroopa kolledž ning Viljandi Kultuuriakadeemia) ja 9  teaduskonda. TÜ asutused on Eesti Geenivaramu, Pedagogicum, botaanikaaed, kunsti-, ajaloo-, geoloogia- ja zooloogiamuuseum, raamatukogu ja teaduskool. 31.12.2011 oli õppejõude ja teadustöötajaid kokku 1748,  sh professoreid 191, teaduskraadiga töötajaid 1675, sh doktoreid ja doktorikandidaate 1280 ja teadusmagistreid 395. 2009. aastal kaitsti 100 doktoritööd.

Üliõpilasi oli 2011. aastal (sh avatud ülikoolis) 18 047, sh 484 välisüliõpilastÕppida oli võimalik 198 erineval õppekaval (sh 71 õppekaval kõrghariduse I astmel, 91 õppekaval magistriõppes, 36 õppekaval doktoriõppes). Bakalaureuseõppes oli 8292, rakenduskõrgharidusõppes 2062, bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel 1569, magistriõppes 4631 ja doktoriõppes 1493 üliõpilast. 12 941 üliõpilast oli päevases õppes ja avatud ülikooli õppes oli 5106 üliõpilast. Riigieelarvelistel kohtadel õppis 11 532 ja riigieelarvevälistel kohtadel 6515 üliõpilast. Humaniora valdkonnas õppis 4385, socialia valdkonnas 8198, realia et naturalia valdkonnas 3381 ja medicina valdkonnas 2083 üliõpilast.

Tegutsevad spordi- ja taidluskollektiivid, sh akadeemiline meeskoor (asutatud 1912), akadeemiline naiskoor (1945) ja rahvakunstiansambel (1945). Aastast 1948 ilmub kord kuus ajaleht Universitas Tartuensis (aastani 1989 Tartu Riiklik Ülikool).

Eestikeelse Tartu Ülikooli rektorid
1920–28  Heinrich Koppel
1928–37 Johan Kõpp
1938–40 Hugo Richard Kaho
1940 Heinrich Riikoja
1940–41 Hans Kruus
1941–44 Edgar Kant
1944 Hans Kruus
1944–51 Alfred Koort
1951–70 Feodor Klement
1970–88 Arnold Koop
1988–93 Jüri Kärner
1993–98 Peeter Tulviste
1998–2006 Jaak Aaviksoo
2006–07 Tõnu Lehtsaar (kohusetäitja)
2007–12 Alar Karis
2012– Volli Kalm

Tartu ülikool Rootsi ajal

Ülikooli asutamise taotlused algasid esimese professori kutsumisega (21. VI 1631). Ülikool ehk akadeemia kuulutati asutatuks 1. IV 1632. Esimese koosoleku pidasid professorid 6. IV 1632, üliõpilaste immatrikuleerimine algas 20. IV 1632. Ülikooli asutamise ürikule kirjutas kuningas Gustav II Adolf alla sõjalaagris Nürnbergi lähedal 30. VI 1632. Academia sive Universitas Dorpatensis avati pidulikult 15. (25.) X 1632. Pärast Gustav II Adolfi langemist Lützeni lahingus 6. XI 1632 hakati ülikooli mitteametliku rööpnimena kasutama Academia Gustaviana’t. Vastavalt tolle aja arusaamadele ülikoolist olid Tartu ülikoolis usu-, filosoofia-, arsti- ja õigusteaduskond, teadus- ja õppetöö toimus ladina keeles. Seoses Vene-Rootsi sõjaga 1656–58 põgenesid professorid enne seda, kui Vene vägi Tartu vallutas, Tallinnasse, kus nad taotlesid tegevuse jätkamist. Sellele seisid vastu Tallinna bürgermeistrid ja raad, kelle arvates piisas linnale 1631 rajatud gümnaasiumist. 1657 pühitseti ülikool küll Tallinnas, kuid ta jäi eraalgatuslikuks, õppetöö toimus gümnaasiumi ruumides ning professorid ei saanud palka. Tallinnas tegutses ülikool kiratsedes 1665. aastani. Kuningas Karl XI ja Rootsi Riiginõukogu otsuse kohaselt pidi ülikool uuesti avatama Tartus, kuid seda takistas 1667. aasta suur tulekahju. Ülikoolihoone (Jaani kiriku vastas) taastamine nõudis aega, ülikool taasavati 1690. Märkimaks valitsevat kuningat, hakati ülikooli nimetama Academia Gustavo-Carolina’ks. Vene rünnaku kartuses otsustati 1697 ülikooli ümberasumine Pärnu, kus see avati pidulikult 1699. Pärnus töötas ülikool Põhjasõja ajal 1710. aastani. Rootsi ajal immatrikuleeriti 1707 üliõpilast (1632–56 Tartus 1056, 1657–65 Tallinnas 59, 1690–99 Tartus 400, 1699–1710 Pärnus 191 üliõpilast). Liivimaa rüütelkonna kapitulatsiooniaktis lubas Peeter I säilitada ülikooli, lisades tingimuse, et võetaks ametisse slaavi keelte professor. Pärast Põhjasõda taotleti mitu korda ülikooli taastamist Tartus või Pärnus.  

Venemaa Keisririigi aegne Tartu ülikool

Uuesti õnnestus ülikool avada 21. IV 1802. Aleksander I andis välja Tartu Keiserliku Ülikooli põhimääruse, millega ülikool muudeti riiklikuks ja talle eraldati riigikassast raha. Esimese rektori Friedrich Parroti tegevus ja kuraator Friedrich von Klingeri toetus tagasid ülikoolile autonoomia ja hea majandusliku olukorra. 1803 rajati botaanikaaed, 1805–09 ehitati peahoone, 1803–05 anatoomikum, 1808–10 tähetorn, 1806 raamatukogu (kõigi arhitekt Johann Wilhelm Krause) ja 1806–08 arstiteaduskonna kliinikute hoone. Tartu ülikool oli Vene keisririigis ainuke saksakeelne ülikool. See võimaldas kutsuda Euroopast professoreid, kellest kujunesid silmapaistvad teadlased: F. Parrot, Wilhelm Struve, Germain Henri Hess, Moritz Hermann Jacobi, Carl Friedrich von Ledebour, Gustav Ewers, Karl Morgenstern,Friedrich Schmidt, Alexander Theodor von Middendorff, Carl Eduard Senff, Johann Heinrich Mädler, David Hieronymus Grindel, Wilhelm Ostwald, Nikolai Pirogov jt. 1850 jagati filosoofiateaduskond ajaloo-keele- ja matemaatika-loodusteaduskonnaks. 1803–37 suunas koolikomisjon kõigi Tartu õpperingkonna koolide tegevust. Gümnaasiumiõpetajate ettevalmistamiseks töötas 1803–20 ülikooli pedagoogiline instituut, millest 1821 moodustati Tartu ülikooli pedagoogilis-filoloogiline seminar. 1803–91 töötas ülikooli joonistuskool. 1828 asutatud Professorite Instituut koolitas umbes 10 aastaga Vene ülikoolidele 22 professorit. K. Morgensterni algatusel rajati 1803 ülikooli juurde kunstimuuseum. Ülikooli taasavamisel 1802 oli üliõpilasi 19, 19. sajandi alguskümnendeil umbes 100, 1840. aastail üle 500, 1889. aastal 1741. Esimene eestlasest üliõpilane immatrikuleeriti 1805. 19. sajandi jooksul õppis ülikoolis umbes 430 eestlast. 1838 alustas ülikooli juures tegevust Õpetatud Eesti Selts. 1889 alanud venestamise ajal kehtestati 1892 venekeelne asjaajamine ning 1893 venekeelne õppetöö. Kaotati rektori, prorektorite, dekaanide ja professorite valitavus. 1893 muudeti ülikooli senist nime: Universitas Dorpatensis’est sai Universitas Jurjevensis. Muudatuste mõjul lahkus ülikoolist enamik saksa professoreid, nende asemele võeti vene õppejõude. 1500 üliõpilasest läks umbes 500 sakslast õpinguid lõpetama Saksamaa ülikoolidesse. Nende asemele tulnud vene üliõpilased moodustasid peagi üliõpilaskonnas enamuse. Suurenes ka poola, armeenia, läti ja eesti üliõpilaste arv. 1916 oli 2564 üliõpilasest eestlasi 364. Tartu ülikoolis said kõrghariduse eesti rahvusliku liikumise suurkujud Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts jt, lätlased Krišjānis Barons ja Krišjānis Valdemārs ning armeenlane Hatšhatur Abovjan. I maailmasõja ajal evakueeriti suur osa ülikooli varadest Permi, Nižni Novgorodi ja eriti Voroneži (osa äraviidust tagastati Tartu rahulepingu alusel 1920, kunstivara on jäänud siiani tagastamata). 1918 evakueeriti Tartust õppejõude ja vene üliõpilasi Voroneži, kus avati ülikool. 15. IX 1918 avasid Saksa okupatsioonivõimud Landesuniversität Dorpat’i, mida eesti üliõpilaskond boikoteeris. 

Tartu ülikooli kliinik ja raamatukogu Toomemäel 1827

Tartu ülikooli tähetorn 1819

Tartu ülikooli Vana Anatoomikum 1860

Ülikool aastatel 1918–40

Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamine (1932)

Lahkuvatelt Saksa võimudelt võttis ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse komisjon, mida juhtis Peeter Põld, kes nimetati ülikooli hoolekandjaks (kuraatoriks). P. Põllu juhtimisel avati Eesti Vabariigi Tartu Ülikool pidulikult 1. XII 1919 (loengud olid alanud 6. X 1919). 1920 määras Eesti Vabariigi valitsus ametisse esimese rektori Heinrich Koppeli. 1925 võttis Riigikogu vastu ülikooliseaduse. Ajutise nõukogu väljatöötatud põhikirja kohaselt oli ülikoolil 7 teaduskonda. Senisele viiele teaduskonnale lisandusid 1919 põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. Aastast 1934 tegutses tehnikateaduskond, mis 1936 viidi Tallinna Tehnikainstituudi koosseisu. 1938 eraldati õigusteaduskonnast majandusteaduskond. Hakati arendama ainesüsteemset õpet. Rahvusülikooli õppejõude aitasid 1920. aastail ette valmistada Soome ja Rootsi teadlased, sh Lauri Kettunen, Arno Cederberg, Ilmari Manninen, Mikko Tallgren ja Johannes Gabriel Granö. 1920 oli õppejõududest eestlasi 50% (neist professoreid ja nende kohusetäitjaid 33,3%), 1938. aastal 84,5% (neist professoreid ja nende kohusetäitjaid 85,2%). Ülikooli teadusasutusi oli 1919. aastal 30, 1939. aastal 103. Humanitaarteaduste alal olid tunnustatud teadlased filoloogid Johannes Voldemar Veski, Andrus Saareste, Johannes Aavik ja Julius Mark, kirjandusteadlane Gustav Suits, arheoloogid Harri Moora ja Richard Indreko, ajaloolased Hans Kruus, Hendrik Sepp, Juhan Vasar, Otto Liiv ja Evald Blumfeldt, etnoloogid Ferdinand Linnus ja Gustav Ränk, kunstiajaloolased Voldemar Vaga ja Armin Tuulse, psühholoog Konstantin Ramul, filosoof Alfred Koort, õigusteadlane Jüri Uluots, loodusteaduste alal botaanik Teodor Lippmaa, zooloogid Johannes Piiper ja Heinrich Riikoja, antropoloog Juhan Aul, geograafidAugust Tammekann ja Edgar Kant, geoloog Armin Öpik, täppisteaduste alal astronoomid Taavet Rootsmäe ja Ernst Öpik, keemik Paul Kogerman, arstiteadlastest neurokirurg Ludvig Puusepp, leeprauurija Aleksander Paldrok, füsioloog Maks Tiitso, bakterioloog Karl Schlossmann ning terapeut Ernst Masing. 1938. aasta ülikooliseadus kärpis TÜ autonoomiat: kaotati rektori, prorektorite ja dekaanide valitavus, rektori määras ametisse Eesti Vabariigi president. 

Ülikool Nõukogude ajal

Pärast Eesti okupeerimist 1940 suleti usuteaduskond, likvideeriti üliõpilasorganisatsioonid, algasid õppejõudude vallandamised. 9. X 1940 jõustus uus põhikiri, ülikool nimetati Tartu Riiklikuks Ülikooliks (TRÜ), ainesüsteem asendati kursusesüsteemiga, õppetoolid kateedritega. 31. I 1942 lubasid Saksa okupatsioonivõimud avada üksnes arsti-, loomaarsti- ja põllumajandusteaduskonna, muud teaduskonnad (v.a usuteaduskond) avati 15. X 1942. 1943 oli üliõpilasi 1798, neist naisüliõpilasi 1007. 1944. aasta kevadsemestril õppetöö seiskus, ülikool taheti evakueerida Ida-Preisimaale, kuid see tekitas üldist vastuseisu. Sõjas hävis üle 40 hoone, sh 14 suurt õppehoonet. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal algas õppetöö 1944. aasta lõpus (üliõpilasi 1500). Palju nimekaid õppejõude emigreerus. Tunda andis õppejõudude nappus, seda süvendasid arreteerimised ja vallandamised. Asemele võeti õppejõuks võimekaid keskkooliõpetajaid ja NSV Liidust tulnuid. 1945 avati uute õppejõudude ettevalmistamiseks aspirantuur. Suhted välisriikide teadusasutustega katkesid. Üliõpilaskonda tabasid poliitilistel põhjustel arreteerimised ja eksmatrikuleerimised. Õppetööd koormasid kohustuslikud mitteteaduslikud poliitained, teaduslikke aineid, eriti humanitaaraladel, segas ideoloogiline kontroll. 1951 moodustati põllumajandus- ja loomaarstiteaduskonnast Eesti Põllumajanduse Akadeemia. 1961 jagunes matemaatika-loodusteaduskond füüsika-matemaatika- ja bioloogia-geograafiateaduskonnaks, 1967 jagunes neist esimene füüsika-keemia- ja matemaatikateaduskonnaks. 1973 jagunes ajaloo-keeleteaduskond filoloogia- ja ajalooteaduskonnaks. 1960. aastateni taastati ülikooli hooneid. 1959 rajati Eestis esimesena arvutuskeskus (hoone valmis 1971). 1960. aastail hakati looma probleemlaboreid (sh elektroluminestsentsi- ja pooljuhtide labor, 1960, meditsiini teadusliku uurimise kesklabor, 1962, kriminoloogialabor, 1966, sotsioloogialabor, 1967) ja 1970. aastail instituute (sh üld- ja molekulaarbioloogia instituut, 1979). Teadustöö põhisuundi 1960.–70. aastail: eesti keel ja teised soome-ugri keeled, semiootika (Juri Lotmani koolkond), elektroluminestsents, südame- ja veresoontekirurgia ning orgaanilise keemia teoreetilised alused. 1978 arvati TRÜ NSV Liidu juhtivkõrgkoolide hulka. 1971 valmis Kääriku spordibaas (ehitama hakati 1963), 1977 majandusteaduskonna hoone ja füüsikaõppehoone I järk. 1980 avati raamatukogu uus maja, vana hoone Toomel ehitati 1982 ümber ülikooli ajaloomuuseumiks. 1982 valmisid kehakultuurikompleks ja füüsikahoone II järk. 1988 toimusid esimesed demokraatlikud rektori valimised (valiti Jüri Kärner), 1989 valiti dekaanid. 

Ülikool aastast 1989

Peahoone

Chemicum

Physicum

1989 taastati Tartu Ülikooli nimi. 1990–91 algas õppetöös üleminek ainesüsteemile. 1991 taasavati usuteaduskond ja 1992 filosoofiateaduskond. 1992 avati sotsiaalteaduskond. 1992–93 korraldati ümber akadeemiline struktuur, struktuurivälise üksusena moodustati 1993 euroteaduskond. 1991. aasta kraadiõppereformi põhjal saavad aastast 1995 ülikooli lõpetajad bakalaureusekraadi ning õpinguid saab jätkata magistri- ja doktoriõppes.

Ülikooli teaduskonnad

  • Usuteaduskond
  • Õigusteaduskond
  • Arstiteaduskond
  • Filosoofiateaduskond
  • Kehakultuuriteaduskond
  • Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
  • Majandusteaduskond
  • Matemaatika-informaatikateaduskond
  • Sotsiaal- ja haridusteaduskond

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat. Dorpat, 1889
  • Tartu ülikooli ajalugu 16321982, I–III. Tallinn, 1982
  • Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 16321710. [Koost. A. Tering.] Tallinn, 1984
  • Album Academicum Universitatis Tartuensis 18891918. Tartu, 1988
  • Album Academicum Universitatis Tartuensis. 19181944, I–III. Tartu, 1994
  • Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919, I. [Koost. H. Piirimäe.] Tartu, 1994
  • H. Piirimäe. Ülikoolilinn Pärnu. Pärnu the university town. Tartu, 1999

Välislingid

EE 12, 2003; muudetud 2013