Iseseisvuse kättevõitmisega vabanesid eestlased kultuuri venestamise ja saksastamise ohust. Eesti kultuuri edendamine sai rahvusriigi esmatähtsaks ülesandeks. Riik rahastas kultuuri otse riigieelarvest ja Eesti Kultuurkapitali (1925) kaudu. Lühikese ajaga, paari aastakümnega loodi kaasaegne kultuur ja teadus. Põhjalikult korraldati ühtluskooli põhimõttel ümber haridussüsteem, mille kõigis lülides võeti õppekeeleks eesti keel. Algkool oli kohustuslik, maksuta ja ilmalik, keskkool vabatahtlik ja maksuline. Aastani 1934 oli koolisüsteem kahe-, hiljem kolmeastmeline, gümnaasium jagunes humanitaar- ja reaalharuks. Alg- ja keskkoolis õpetati kaht võõrkeelt (peamiselt saksa ja inglise keelt). Humanitaarharitlaste üleproduktsiooni tõttu pandi 1930. aaastail rohkem rõhku kutseharidusele, sest praktiliste kutsete ja tehniliste erialade asjatundjaist oli puudus. Kooliuuendusliikumises võeti eeskuju Lääne-Euroopast.

1919 avati Tartu Ülikool esmakordselt eesti ülikoolina ja eestlased said üliõpilaskonna arvukaimaks rahvusrühmaks. 1926 ulatus TÜ üliõpilaste arv 4700-ni, hiljem jäi püsima 3000 piiril, neist üle ⁴/₅ olid eestlased. Rahvusülikooli aitasid rajada Soome ja Rootsi teadlased, Tartus töötas ka Saksa ja Vene professoreid. 1930. aastate lõpul oli TÜ igati euroopalik teadus- ja hariduskeskus, kus üle 80% õppejõududest olid eestlased. Kõrgharidust andsid ka Tallinna Tehnikaülikool, Riigi Kõrgem Kunstikool, kunstikool „Pallas”, Tallinna Konservatoorium, Tartu Kõrgem Muusikakool ja Kõrgem Sõjakool. Ülikoolidel oli ulatuslik siseautonoomia, mida valitsus autoritaarsel ajajärgul tunduvalt piiras. Keskkooliõpilaste ja üliõpilaste suhtarvu poolest ületas Eesti enamikku Euroopa riike. 1934 oli kõrgharidusega 0,8, täieliku keskharidusega 4,3 ja osalise keskharidusega 8,3 % rahvastikust. Peale ülikoolide arenes teadus ka riiklikes uurimisasutustes ja akadeemilistes seltsides (neid oli umbes 40). 1938 rajati Teaduste Akadeemia. Iseseisvuse ajal kujunes eesti rahvusest tippharitlaskond, mida täiendasid Venemaalt opteerinud spetsialistid. Kõige arvukam oli meditsiini-,  pedagoogiline ja kunstiintelligents. Kõigil tähtsamatel teadusaladel kujunes eestlastest õppejõudude ning teadlaste kaader. Suurt edu saavutati rahvusteaduste alal – eesti keeles  (Johannes Voldemar Veski, Johannes Aavik, Andrus Saareste), kirjandusloos (Gustav Suits, August Annist, Mihkel Kampmaa), soome-ugri keeltes (Julius Mark, Julius Mägiste), rahvaluules (Walter Anderson, Oskar Loorits), etnoloogias (Ilmari Manninen, Ferdinand Linnus, Gustav Ränk), Eesti ajaloos (Arno Cederberg, Hans Kruus, Hendrik Sepp, Otto Liiv, Peeter Tarvel, Paul Johansen, Juhan Vasar), arheoloogias (Harri Moora, Mikko Tallgren, Marta Schmiedehelm, Richard Indreko), kunstiajaloos (Sten Karling, Voldemar Vaga, Armin Tuulse, Villem Raam). Õigusteadlastest olid tuntuimad Jüri Uluots, Ants Piip ja Artur-Tõeleid Kliiman, geograafidest Edgar Kant ja August Tammekann, majandusteadlastest Leo Sepp ja Nikolai Köstner, filosoofidest Alfred Koort. Loodus- ja täppisteadustes paistsid silma bakterioloog Karl Happich, anatoom Karl Waldmann, zooloogid Johannes Piiper ja Heinrich Riikoja, geoloogid Armin Öpik ja Artur Luha, antropoloog Juhan Aul, agronoomid Anton Nõmmik ja Nikolai Rootsi, matemaatikud Jaan Sarv, Gerhard Rägo, Jüri Nuut ja Arnold Humal, hüdroloog August Velner, keemikud August Paris ja Adolf Parts ning mäeinsener Aleksander Kink. Väga oluline oli eesti teaduskeele loomine, millega eesti keel muutus kultuurkeeleks.

Rahvusvaheliselt tuntuimad olid arstiteadlased Ludvig Puusepp ja Aleksander Paldrok, astronoom Ernst Öpik, seismoloog Johan Vilip, füüsik Harald Perlitz, botaanik Theodor Lippmaa, mükoloog Feodor Bucholtz, keemik Paul Kogerman ja geograaf Edgar Kant.

Hüppeliselt täienes eestikeelne trükisõna. 1918–40 ilmus  umbes 30 000 nimetust trükiseid, eesti keelde tõlgiti maailmakirjanduse tippteoseid („Maailmakirjandus”, „Nobeli laureaadid” jm. sarjad), hulgaliselt ilmus ajalehti ja ajakirju („Looming”, „Eesti Kirjandus”, „Akadeemia”, „Ajalooline Ajakiri”, „Tänapäev”, „Varamu”, „ERK” jt.). Väljapaistev saavutus oli 8-köitelise „Eesti Entsüklopeedia” (1932–37), maakondlike koguteoste, mitmesuguste biograafiliste leksikonide ja bibliograafiate ning Eesti ajaloo üldkäsitluste väljaandmine. Eesti kirjanikest olid silmapaistvad  A. H. Tammsaare, Eduard Vilde, Friedebert Tuglas, Mait Metsanurk (Eduard Hubel), August Gailit, Albert Kivikas, August Mälk, Karl Ristikivi, August Jakobson, Hugo Raudsepp, luuletajad Marie Under, Henrik Visnapuu, Gustav Suits, Heiti Talvik ja Betti Alver. Eesti helikunsti arendasid Mart Saar, Heino Eller, Evald Aav (kirjutas esimese eesti ooperi „Vikerlased”), Eduard Tubin, Artur ja Eugen Kapp, Cyrillus Kreek. Kunstnikest oli esileküündivaim graafik Eduard Viiralt.

Haritlaskond koondus kutseühingutesse, asutati õpetajate, inseneride, kirjanike, ajakirjanike, kunstnike, heliloojate, näitlejate ja muid liite, ühinguid ja seltse. 1934–36 loodi avalikõiguslikud kutsekojad õpetajatele, inseneridele, arstidele, loomaarstidele, rohuteadlastele ja agronoomidele. Üliõpilased ja vilistlased kuulusid üliõpilasseltsidesse ja korporatsioonidesse.

Iseseisva Eesti kultuurielu oli elav ja mitmekesine, kogu maa oli kaetud seltside, rahvamajade ja avalike raamatukogude tiheda võrguga, agaralt külastati teatrit ja kino. 1940 oli 90 000 raadiot, mis vastas Soome tasemele. Iga viie aasta tagant peeti üldlaulupidu (1938 oli 17 500 esinejat).

Kultuuri vaba ja avatud arengu oludes ületati ühekülgne Saksa ja Vene orienteeritus, tugevnesid kultuurisidemed Lääne- ja Ida-Euroopa ning Põhjamaadega, eriti tihe oli läbikäimine Soomega, võimaluste piires edendati kultuurikontakte NSV Liiduga; huvi viimase vastu kasvas eriti 1930. aastate lõpul. Eesti võttis osa mitmesuguste rahvusvaheliste kultuuriorganisatsioonide (PEN-klubi, Vaimse Koostöö Organisatsioon Rahvasteliidu juures) tööst, oluliseks peeti Eesti tutvustamist välismaal. Eesti kultuuris levisid Lääne-Euroopa mõjud ja moevoolud, mis avaldusid ka igapäevaelus, eriti linnades.

Rahvusvahelises ulatuses oli unikaalne vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus (1925). See korrastas rahvussuhted õiguslikult ja andis rahvusvähemustele (vähemalt 3000 inimest) kultuuriomavalitsuse loomise õiguse, mida kasutasid saksa ja juudi rahvusrühmad. Kompaktse asustusega venelased ja rootslased lahendasid oma rahvuskultuurilisi probleeme territoriaalsete omavalitsuste kaudu, ka neil olid omakeelsed koolid. Eesti mõjukaim rahvusvähemusrühm olid baltisakslased. Nende osatähtsus riigi majanduses ja ühiskonnaelus, teaduses ja kultuuris oli kaugelt suurem kui nende osa rahvastikus. Ka iseseisvusajal jäid nad oma laialdaste rahvusvaheliste sidemetega paljuski Euroopa vahendajaks Eestile ja Eesti imago kujundajaks välismaal. Saksa kultuur oli eestlastele kõige lähem läänelik suurkultuur, mille mõju hakkas Eestis 1930. aastail taas tugevnema.

Esimesel iseseisvusajal ehitati üles euroopalik ühiskond, integreeruti Euroopasse majanduslikult ja kultuuriliselt, eestlased said kaasaja Lääne tsivilisatsiooni kuuluvaks natsiooniks. Sellel põhjal suutsid nad üle elada järgneva poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja taastada iseseisvuse.

EE 11, 2002