Eesti seenestik

Eesti liikide registris on andmed umbes 5500 seeneliigi kohta. Teisseente ja mõne teise rühma edasise uurimise tulemusena võib liikide arv tõusta vähemalt 7000-ni. Neile lisandub umbes 900 liiki nn lihheniseerunud seeni, kes moodustavad koos vetikatega samblikke. Enamik seeneliike kasvab saprobiontide või parasiitidena umbes 1400 taimeliigil. Kottseeni  on umbes 1000 liiki, kandseeni 2000, neist roosteliselaadseid üle 260 ja nõgiliselaadseid üle 90 liigi. Seeneliikide poolest on kõige rikkamad Lääne-, Põhja- ja Edela-Eesti. Eestis on palju haruldasi seeneliike, kirjeldatud on üle 50 teaduse jaoks uue liigi, millest enamik leiti hiljem ka mujalt; tõelisi endeeme Eestis ei ole.

Seentel on oluline tähtsus, sest kõik Eesti puud ja põõsad toituvad mükoriisa abil, st nad on seentega kooselus. Söödavaid seeni on umbes 400 liiki, neist hõlpsasti äratuntavaid ja korjamiseks soovitatavaid on umbes 60. Noores samblikumännikus kasvavate söödavate seente viljakehade aastane biomass võib küündida 570 kg-ni ühe hektari kohta. Eestist leitud suurima viljakehaga seen on olnud hiidmuna, tema ümbermõõt oli 2 m ja mass 16 kg. Vähesel hulgal Eestis seeni ka kasvatatakse – austerservikut ja šampinjone, perspektiivne on siitake. Mürgiseid seeni on 200 liiki; raskeid mürgistusi on põhjustanud peamiselt kevadkogrits, punakas narmasnutt ja mõned vöödikuliigid. Surmajuhtumeid on olnud vähe ja ainult rohelise kärbseseene või valge kärbseseene söömise tagajärel. Tšornobõli tuumakatastroof (1986) põhjustas mõnes kohas (peamiselt Narva ümbruses ja Edela-Eestis) seente mõõdukat reostumist radioaktiivse tseesiumiga, kuid ohtu see endast ei kujutanud.

Mitu seeneliiki põhjustab inimeste haigusi, eriti limaskestade ja naha kandidoosi ning jalgade ja küünte seenhaigusi. Üle 200 liigi on kultuurtaimede olulised parasiidid, neist näiteks kartuli lehe- ja mugulamädaniku tekitaja Phytophthora infestans vähendab kartulisaaki kolmandiku võrra. Puistutes tekitab 30 peamiselt torikuliste hulka kuuluvat liiki eluspuudes mädanikke; enamik haabadest on nakatunud haavataelikust, suurt kahju tekitab kuuse-juurepess. 20. sajandil levis väga jõudsalt majavamm, ta on kahjustanud paljusid puitehitisi.

Eesti etnobioloogias on seente kohta vähe andmeid, ainult tuletaela on rohkelt kasutatud. Söögiks korjati vanasti vaid väheseid liike (eriti vähe söödi seeni läänesaartel). Alles 20. sajandi II poolel hakati läänesaartel rohkem erinevatest liikidest seeni korjama. Eestis puuduvad mujal Euroopas nii tavalised rahvajutud seene- ehk nõiaringide kohta, küll on aga jutte nn rahaaugutulede kohta (tegelikult põhjustab helendust külmaseen).

Valimik söögiseeni (suur sirmik, austerservik, haavapuravik ja soomustindik) ja mürgiseeni (valge, punane ja roheline kärbsessen)

Suur sirmik

Austerservik

Haavapuravik

Soomustindik on söödav noorena

Valge kärbseseen

Punane kärbseseen

Roheline kärbseseen

Eesti punase raamatu seeneliigid ja looduskaitsealused seeneliigid

Kadakatarjaku levik (2002). Seen leiti esmakordselt 1950 Puhtulaiult. 2010. aasta seire tulemusena tuvastati teda Saare-, Hiiu-, Pärnu-, Lääne- ja Harjumaal

Osa seeni kasvab Eestis oma levila piiril, osa on haruldased, väikese või kahaneva arvukusega muudel põhjustel. Hulk ohustatud liike on võetud looduskaitse alla ja kantud Eesti punase raamatu nimekirjadesse.

• Eesti punase raamatu (2008) seeneliigid

Eesti punases raamatus (2008) rakendatud uute rahvusvaheliste ohukategooriate järgi on hävinutena kirjas 34, äärmiselt ohustatutena 58, ohustatutena 70, ohualdistena 103 ja ohulähedastena 88 seeneliiki. Berni konventsiooni (1979; käsitleb rangelt kaitstavaid Euroopa liike) I lisas on erilist kaitset vajavate seente ja taimede nimestikus 15 Eestis kasvavat seeneliiki.

• Looduskaitsealused seeneliigid

Vastavalt Eestis kehtivale looduskaitseseadusele (2004) jagunevad  kaitsealused seeneliigid kolme kaitsekategooriasse.

I kaitsekategooriasse kuuluvad poropoorik, leht-kobartorik, krookustorik, taigapässik, lõhe-lehtervahelik, roosakas tammenääts, võrkheinik, lilla põdramokk ja limatünnik.

II kaitsekategooriasse kuuluvad sireli-lambaseenik, lepa-kärbseseen, lehise-õõspuravik, must hundiseenik, punajalg-kivipuravik, Fechtneri kivipuravik, mõru kivipuravik, kollane kivipuravik, soo-maamuna, lilla kukeseen, säärissirmik, Bloxami punalehik, liiv-maakeel, purpur-maakeel, ebe-limanutt, tammepässik, kuldpiimane riisikas, roosa riisikas, ripsriisikas, värviline lehtervahelik, valge sirmik, kellukmürkel, luiteliudik, mugultorik, kroonliudik, kährikseen ja sellerheinik.

III kaitsekategooriasse kuuluvad sarvharik, haavanääts, kadakatarjak, must narmik, pruunikas mütsnarmik, lilla mütsnarmik, hall hundiseenik, taiga-peenpoorik, kuld-soverbiell ja hiidheinik.

Kuld-kübarnarmik on Eesti punase raamatu (2008) ohualdiste kategooria liik

Limatünnik on looduskaitse I kaitsekategooria ja punase raamatu ohualdiste kategooria liik

Kadakatarjak on looduskkaitse III kaitsekategooria ja punase raamatu ohustatute kategooria liik

Seente uurimine

Esimesed teaduslikud andmed Eesti seenestiku kohta trükiti 1777, esimese kokkuvõtte seentest avaldas Heinrich Dietrich monograafias „Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen” (1856–59). Dietrichi eksikaatkogus oli 900 seent. Väga viljakas oli Elmar Leppiku uurimistöö aastail 1926–43. Eestis oli 2008. aastaks ilmunud üle 2500 mükoloogiaalase kirjutise. 20. sajandi teisel poolel oli juhtivaid uurimiskeskusi Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut, mille herbaariumis oli 160 000 eksemplari, neist rohkem kui kolmandik oli kogutud Eestist. Praegu jätkab selle omaaegse instituudi mükoloogia osakond tööd Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mükoloogia osakonnana ja tema seeneherbaarium on jätkuvalt Eesti suurim, sisaldades 185 000 eksemplari (sellest 9000 ühikut kuulub Tartu Ülikoolile). Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonnas tegutseb mükoloogia õppetool. Tegutseb Eesti Mükoloogiaühing (aastani 2000 Eesti Looduseuurijate Seltsi sektsioon), kes on andnud suure panuse Eesti seenestiku uurimisse ja propageerimisse, sellesse kuulub/on kuulunud nii tuntud kutselisi  kui ka harrastusmükolooge, sealhulgas Kuulo Kalamees, Erast Parmasto, Ain Raitviir, Leili Järva, Mall Vaasma, Bellis Kullman (1947), Urmas Kõljalg, Vello Liiv (1940). Peamisi mükoloogilisi teaduskirjutisi avaldab aperioodiline väljaanne „Folia Cryptogamica Estonica” (aastani 2010 on ilmunud 41 vihikut).

Eesti mükolooge

  

Erast Parmasto (1928–2012)

Kuulo Kalamees (1934)

Ain Raitviir (1938–2006)

Mall Vaasma (1945–2009)

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti samblikud
• Eesti vetikad
• Eesti Mükoloogiaühing

Kirjandus

• L. Järva ja E. Parmasto. Eesti seente koondnimestik. Tartu, 1980
• L. Järva, I. Parmasto ja M. Vaasma. Eesti seente koondnimestik. 1. täiendusköide (1975–1990). Tartu, 1998
• L. Järva, K. Kalamees, B. Kullman jt. Eesti seente levikuatlas. 2. Kaitsealused ja Eesti Punase raamatu liigid. Tartu, 1999
• Eesti seenestik. Koostanud K. Kalamees. CD-ROM. Tartu, 2000
• A. Raitviir. Väike seenemeelespea. Tallinn, 2004
• E. Parmasto. Ühe seenevana seenelood. Tallinn, 2005
• A. Raitviir. Väike mürkseeneraamat. Tallinn, 2005
• A. Raitviir. Väike söögiseeneraamat. Eesti 30 enamkohatavat söögiseent valmimise järjekorras. Tallinn, 2006
• K. Kalamees ja V. Liiv. 100 Eesti söögiseent. Tartu, 2007
• T. Niemelä. Torikseened Soomes ja Eestis. Toimetanud E. Parmasto. Tartu, 2008
• E. Parmasto. Eesti seeneteaduse pikk ja habras tekketee. Kolme sellesse juhuslikult sattunud mehe elutee käänakutest.  Lehed ja tähed 5. Vaim ja aeg. Tallinn, 2009
• K. Kalamees ja V. Liiv. 400 Eesti seent. Parandatud trükk. Tartu, 2010

Välislingid

• Mükoloogia loengute materjal TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna kodulehel
• Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mükoloogia osakonna kodulehekülg
• Eesti Mükoloogiaühingu kodulehekülg