Lääne-Eesti madalik

Lääne-Eesti madaliku lõunaosa paigastikud

Lääne-Eesti madalik, Lääne-Eesti rannikumadalik, pinnamoe suurvorm ja Lääne-Eesti maastikurajoon, hõlmab Mandri-Eesti lääneosa, ulatub Soome lahest Liivi laheni, idast piirneb Harju lavamaa, Kõrvemaa, Soomaa ja lõunast Liivi lahe rannikumadalikuga; 6035 km2. Lääne-Eesti madalik on pindalalt suurim ja loodusoludelt mitmekesiseim Eesti maastikurajoon. Hõlmab ka Väinamere rannikulähedased väikesaared.

On eristatud 9 paikkonda ehk allrajooni, kus leidub poolsaari, väikesaari (laidusid), lahtesid, rannajärvi, uhutud moreenitasandikke, mereliivatasandikke, rannavallistikke, luitestikke, paekõvikuid, suuri soid, roostikke, ranna- ja puisniite, mitmesuguseid metsatüüpe ning kuivendatud kultuurmaid. Maastikurajooni kujunemisele on kõige rohkem mõju avaldanud tema paiknemine kunagise Läänemere liustikuvoolu toimele allunud paelaval ning jääpaisjärve- ja merevee pikaajalised ja korduvad üleujutused. Madaliku põhjaosas on maapind pärast jääaega ligi 90 m kerkinud, kuid suured alad on merepinnast vaid kuni 10 m kõrgemal. Lõunaosas ulatub kõrgeim koht 49 m-ni (Koonga vallas Pärdimäel). Jõgede voolusängi on ulatuslikult õgvendatud, jõgedesse on juhitud rohkesti kuivenduskraave. Rannikualal on loodeosas valdavalt liivarand, keskosas leidub madalaid rannajärvi ja roostikke. Haapsalu lahest lõuna pool on valdavad uhutud moreenitasandikud. Sooldunud rannikumuldadel on rannaniidud, mida merevesi ajuti üle ujutab. Eriti tuntud on Matsalu rahvuspark, mille piires asub ka Eesti suurim roostik (umbes 30 km2). Enamik endisi puisniite on metsastunud. Need poollooduslikud rendsiinadel ning mitut tüüpi gleistunud ja gleimuldadel kujunenud kooslused on kohati (Vahenurmes, Puhtu-Laelatu looduskaitsealal) väga liigirikkad.

 

Rannikualal loodeosas on valdavalt liivarand (Noarootsi rand)

Puhtulaiu laialehine liigirikas mets

Lihula vallas Salmi rannakarjamaa

Paliverest Risti kaudu kirde suunas läbib madalikku pikk madal veeriselisest kruusast põikooside kaar, mis on Palivere staadiumi (umbes 11 200 14C-aastat tagasi) liustiku servamoodustis (Palivere servamoodustiste vöönd). Madaliku põhjaosas on suurel alal rannavallistikud, kus rööbitised 1–2 m kõrgused liivavallid vahelduvad siirdesoo- ja rabaribadega. Neist lõunas eraldavad otstest liitunud suuremad rannavallid Leidissood (63 km2) ja Suursood (177 km2).

Lõuna pool Matsalu lahte ulatub paene aluspõhi maapinnale, neil aladel on kujunenud paepealseid rendsiinasid. Jaagarahu lademe biohermsed paekivid moodustavad seal kühmulisi paetasandikke ning kaljuvoori (Kirblas, Lihulas).

Matsalu rahvuspargis asuv Salevere Salumägi on Jaagarahu lademe biohermne kühm

Marimetsa raba Koluvere ja Palivere vahel

Vaade Matsalu rahvuspargi Suitsu tornist Suitsu jõele ja luhale

Madaliku kaguosa on tugevasti soostunud, valdavad on turvastunud glei- ja soomullad. Koonga ümbruses eraldavad loode–kagu-sihilised kõrgemad alad soid ja jääjärvetasandikke. Ala põhjaosas asub savise nõo põhjale tekkinud, pilliroo ja tarnamätastikuga Avaste madalsoo (87 km2), lõunaosas laguuni kinnikasvamisel kujunenud saarte, laugaste ja järvedega Võlla raba (110 km2) ning idaosas ulatuslik Lavassaare soostik (219 km2).

Maastikurajooni lõunaosas asuval moreenitasandike, soode ja luitestikuga Tõstamaa poolsaarel on Alu–Murru alal Eesti suurimaid kivikülve, sellest läänes paiknevad soiste kallastega Tõhela ja Ermistu järv. Pärnu linna põhjapiiril on Rääma raba (20,0 km2).

Tähtsaimad jõed on Kasari ja selle lisajõed (Liivi, Vigala, Velise ja Enge). Kaguosa jõed kuuluvad Audru ja Sauga jõestikku. Lääne-Eesti madalikust hõlmab soo 27%, mets 59% ja põld 24%.

 

Avaste madalsoo

Ermistu järv (1999)

Vigala jõgi Vana Vigala kohal

Tähtsaimad asulad on Haapsalu ja Lihula linn, Pärnu-Jaagupi, Lavassaare, Vändra ja Tootsi alev, Taebla, Palivere, Risti, Turba, Paralepa, Uuemõisa, Are, Sauga, Tõstamaa ja Virtsu alevik ning Nõva, Harju-Risti, Padise, Pürksi, Linnamäe, Uuemõisa, Koluvere, Kullamaa, Kirbla, Tuudi, Kivi-Vigala, Vana-Vigala, Libatse ja Koonga küla.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011