Läänemere loomastik

Jõesilmusaak

Räimesaak

Noor kajakas kalavetel

Puhkav viigerhüljes

Läänemere loomastiku moodustavad eri ajajärkudel sisserännanud organismid: riimveelised ja merelised glatsiaalreliktid (Joldiamerre rännanud liikide järglased, kes asustavad praegu Põhjalahe, Soome lahe ja Liivi lahe sügavaid alasid), merelised boreaalsed liigid ning mandriveekogudest pärit mageveeliigid (loe täiendavalt artikleid Eesti loomastik, Eesti mereselgrootud, Eesti mageveekalad, Eesti merekalad ja Eesti selgroogsete fauna kujunemine). Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid loomaliike.

Käesoleval ajal on zooplanktoni produktsioon Liivi ja Soome lahes suurem kui avameres. Eesti vetes domineerivad mere avaosas eurühaliinsed merelised ja riimveelised aerjalalised Pseudocalanus minutus elongatus,Temora longicornis, Acartia bifilosa ja Eurytemora affinis. Suvel saavutavad suure arvukuse vesikirbulised Bosmina coregoni maritima, Evadne nordmanni ja Podon’i liigid ning keriloomad Synchaeta baltica, S. monopus jmt Soome ja Liivi lahes on ülekaalus riimveelised Acartia bifilosa ja Eurytemora affinis ning lahtede rannavööndis mageveeliigid Keratella quadrata, K. cochlearis, Daphnia cucullata, D. cristata, Mesocyclops leuckarti jmt. Lahtede süvavees on reliktset aerjalalist Limnocalanus grimaldii. Ka zoobentose produktsioon on Liivi ja Soome lahes suurem kui mere avaosas. Eesti merevetes domineerivad balti lamekarbi (Macoma baltica) kooslused, avameres ja Soome lahes on ka söödava rannakarbi (Mytilis edulis), küüraka harjaslabalase (Pontoporeia femorata) jmt biotsönoose ning Liivi lahes tavalise harjaslabalase (P. affinis) ja merekilgi (Saduria entomon) kooslusi. Mere ökosüsteemides kuulub tähtis koht põhjalähedastes veekihtides vabalt liikuvatele lõhkjalalistele (Mysis mixta, M. relicta, Neomysis integer jt). Eutrofeerumine on põhjustanud põhjaelustiku koosseisu muutusi ja rannikupiirkondade biomassi suurenemist. Sügavatel aladel oleneb zoobentose seisund hapnikuoludest: süvavee stagnatsiooni ajajärgul hävib ta hapnikupuuduse tõttu, aga pärast soolase hapnikurikka vee järjekordset juurdevoolu koloniseeritakse sügavad alad uuesti.

Läänemeres elab umbes 440 liiki selgrootuid, ainult merelised on neist karikloomad, kammloomad ning siil-, keraskärss- ja hulkharjasussid. Merelise päritoluga kalaliike on Eesti vetest leitud 30. Siirdekalu on 10 liiki, rannikumeres elab ka umbes 20 liiki mageveekalu. Merega kui elukeskkonnaga on seotud palju linnuliike, neist enamiku moodustavad peamiselt kurvitsaliste ja haneliste seltsi kuuluvad linnud. Üle Läänemere kulgeb tähtsaid lindude rändeteid, läbirändajatest on eriti arvukad aul (mitu miljonit isendit), sinikael-part, valgepõsk-lagle ja rabahani (kõiki üle 100 000 isendi). Imetajatest on Läänemeres loivalisi (hall- ja viigerhüljes) ning vaalalisi (pringel), viimastest on laiksilm-, küür- ja valgevaal eksikülalised.

Läänemeri on noor meri ning tema elustik täieneb pidevalt uute liikidega. Viimasel ajal on uute liikide sisseränne kiirenenud, sest neid tuuakse väljapoole nende levikupiire laevade ballastveega. See võib põhjustada suuri ökosüsteemide muutusi.

Elustiku peamine mõjutaja on kliima, kuid järjest enam annab tunda valglas elava umbes 85 miljoni inimese tegevus: väärtuslike kalavarude ülepüük, eutrofeerumist põhjustavate toitesoolade ning ohtlike ühendite merrejuhtimine. Takistatud on lõhe looduslik paljunemine (suur osa lõhepüükidest põhineb kasvatatud noorjärkudel) ning tursa ja väärtuslike rannikukalade varu suurenemine. Mereimetajate arvukus on väga palju vähenenud, nad saavad eksisteerida ainult kaitse all. Ohtlik inimtegevus mõjutab ka merelinde (loe täiendavalt artiklit Eesti loodushoid).

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti loomastik
• Eesti mereselgrootud
• Eesti mageveekalad
• Eesti merekalad
• Eesti selgroogsete fauna kujunemine
• Eesti loodushoid

Kirjandus

A. Järvekülg, I. Veldre. Elu Läänemeres. Tallinn, 1963.