Aserbaidžaani rahvastik. Viimase rahvaloenduse (2009) andmeil elas Aserbaidžaanis 8 922 447 inimest, 2014. aastaks oli rahvaarv Aserbaidžaani statistikaametii andmeil kasvanud 9 477 100 inimeseni. Rahvaloenduse andmeil moodustavad aserbaidžaanid 91,6%, lesgid 2,0% ning venelased, armeenlased (peamiselt Mägi-Karabahhis, kus armeenlasi on 95–96% elanikkonnast) ja talõšid igaüks 1,3% Aserbaidžaani rahvastikust. Aserbaidžaanis elab ka tatarlasi, ukrainlasi, türklasi, tsahureid, grusiine, taatlasi, udisid, osseete, lakke ja juute. Usklikud on peamiselt muslimid (96%: 63% šiiidid, sunniidid 33%) ja õigeusku (3,8%; kohal vene õigeusu ja Armeenia Apostliku Kirik) ja juudid (0,2%).

Loe lähemalt artiklitest Aserbaidžaani rahvusvähemused ja Aserbaidžaani usuelu

Umbes 15 miljonit aserbaidžaani elab Iraanis ja 0,5 miljonit Türgis. Ligikaudu 1 miljonit aserbaidžaani töötab ajutiselt või püsivalt Venemaal, Türgis, Iraanis ja Araabia Ühendemiraatides ning 400 000 USA-s, 1990. aastail läks aserbaidžaane ka Saksamaale, Hollandisse, Kanadasse jm. Umbes 1 miljon inimest on jätnud oma kodu maha sõjategevuse tõttu Mägi-Karabahhis. Umbes 250 000 aserbaidžaani on põgenenud Armeeniast, 660 000 Armeenia hõivatud aladelt ning 100 000 Armeenia piiri äärsetelt aladelt. Samal ajal on Aserbaidžaanist lahkunud umbes 250 000 armeenlast.

Loe lähemalt artiklitest Aserbaidžaani disaporaa ja aserbaidžaanid Eestis

1897. aasta rahvaloenduse andmeil elas Aserbaidžaanis 1 806 700 inimest, 1913. aastaks oli rahvaarv hinnanguliselt kasvanud 2 339 200-ni. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul aitas rahvaarvu kasvule kaasa naftatööstuse arenguga kaasnenud sisseränne. Vabadusvõitlus ja Nõukogude okupatsiooni algus tõi kaasa rahvaarvu languse, kuid 1926 oli sõjaeelne elanike arv taastunud. Teise maailmasõja eelõhtul elas Aserbaidžaanis 3 205 200 inimest, 1945. aastal hinnanguliselt 2 705 600 inimest. Rahvastiku kiire juurdekasvu tõttu järgnenud aastakümnetel kujunes Aserbaidžaanist 1960. aastate alguses Lõuna-Kaukaasia rahvarohkeim riik (kasv aastatel 1954–68 keskmiselt 3%). Edaspidi on rahvaarv iga 10 aastaga kasvanud miljoni inimese võrra. 2010. aastal ületati 9 miljoni piir.

Rahvaloendused on toimunud 1897, 1926, 1939, 1959, 1970, 1979, 1989, 1999 ja 2009.

Aastatel 2007–12 oli igaaastane rahvastiku juurdekasv keskmiselt 1,3 % ja loomulik iive 2013. aastal 12,8 ‰. Rändesaldo (vahe sisse- ja väljarännanute vahel) on positiivne, kuid madal (2000 inimest ehk 0,02%, 2012). Sündimus on suur (18,6 ‰) ja suremus väike (5,8 ‰); imikute suremus on 10,8 ‰ (kõik 2013). Aserbaidžaani elanikkond on noor. Alla 14-aastaseid on 22,3% rahvastikust, 15–64-aastaseid 72,0% ja 65-aastased ning vanemaid ainult 5,7% elanikkonnast. Elanikkonnast 49,8% olid mehed ja 50,2% naised (2014). Oodatav eluiga on 71,3 aastat meestel ja 76,6 aastat naistel (2012).

Aserbaidžaani tööhõivelisest elanikkonnast (4 757 800 inimest) oli 37,7% hõivatud primaarsektoris (põllu- ja metsamajandus ning kalandus), 13,0% sekundaarsektoris (tööstus, ehitus, mäetööstus) ja tertsiaarsektoris (teenindus) 49,3%. Tööpuudus on ametlikult 4,9 %. Töötajate keskmine kuupalk oli 425,1 manati (kasv 2000–2013 9,6 korda), riiklikult fikseeritud miinimumpalk 105 manati (kõik 2013).

Keskmine asustustihedus on 109,0 in/km² (2014), tihedaim on asustus Abşeroni poolsaarel, seal elab peaaegu kolmandik Aserbaidžaani rahvastikust. Asustus on tihe ka Lənkərani madalikul, hõredam on see Kura-Araksi madalikul ja mägialadel. Aserbaidžaani elanikkonnast üle poole on koondunud linnadesse (53,1% elanikkonnast, 2014), neist ülekaalukalt suurim on pealinn Bakuu. Teised suuremad linnad (2013): Gəncə (322 600 elanikku), Sumqayıt (290 500 elanikku), Mingəçevir (99 100 elanikku), Şirvan (76 100 elanikku), Naxçıvan (75500 elanikku).

Loe lähemalt artiklitest Aserbaidžaani haldusjaotus ja Aserbaidžaani linnad

EE 15, 2007; täiendatud 2015