eesti teater
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist. Siin käisid rändtrupid ja toimus ladinakeelseid koolidraama etendusi. 18. sajandi lõpul alustas August von Kotzebue eestvedamisel Tallinnas tööd baltisakslaste teater, mis 1804 muutus kutseliseks. 19. sajandil toodi baltisaksa teatris lavale ka mõned eestikeelsed lühinäidendid. Rahvusliku teatri sünniks peetakse 1870. aasta jaanipäeva, kui Tartus Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula „Saaremaa onupoega”. Selle uue kunstiliigi võtsid eestlased kiiresti omaks ning näitemänguharrastus mitmesugustes seltsides levis üle kogu maa. Vanemuises juhtis sajandi lõpul (1878–1903) teatritegevust August Wiera, kes eelistas repertuaaris kergeid vaate- ja laulumänge. 1906. aastal sai Vanemuisest esimene Eesti kutseline teater. Selle juht Karl Menning (juhtis kuni 1914) pidas oluliseks rahvuslikkust, realistlikku esteetikat ning ansamblimängu. Paar nädalat hiljem alustas Tallinnas kutselisena ka Estonia, kus rõhk oli individuaalsel näitlejameisterlikkusel ning repertuaaris oli Vanemuisega võrreldes rohkem kergeid komöödiaid, aga ka maailmaklassikat. Esinäitlejad olid Paul Pinna ja Theodor Altermann. 1908. aastal tehti Estonias algust ooperite ja operettide lavastamisega. Kolmanda kutselise teatrina alustas 1911. aastal Pärnus teater Endla.
Eesti iseseisvumine (1918) tõi kaasa uute poolkutseliste ja kutseliste teatrite asutamise Viljandis, Narvas, Kuressaares jm. Teatrid kuulusid neid haldavatele seltsidele ning järgisid Saksa teatrimudelit, mängides nii sõna- kui ka muusikalavastusi (eeskätt operette). Lühikest aega Tallinnas tegutsenud Draamateater (1916–1924) äratas tähelepanu stiiliuuenduslike lavastustega modernistliku dramaturgia põhjal. Uuenduslik oli ka August Bachmanni juhitud harrastuslik Hommikteater (1921–1924), kus lavastati ekspressionistlikke tekste. Sümbolismi ja impressionismi viljeles teiste seas lavastaja Paul Sepp. 1920. aastal rajas ta näitlejaõpet pakkuva Draamastuudio, millest kasvas 1925. aastal välja Draamastuudio teater (a-st 1937 Eesti Draamateater), mis teatrijuht Leo Kalmeti ja Kaarli Aluoja käe all arendas algupärast repertuaari. 1926 alustas tegevust Tallinna Töölisteater, kus Priit Põldroosi juhtimisel ühendati rahvatükkide laad moodsate võõritusvõtetega. Esindusteatriks tõusis Estonia, mille draamatruppi, näitlejameisterlikkusega hiilanud „tähtede ansamblit” juhtis Ants Lauter. Estonias tehti ka muusikateatrit Hanno Kompuse jt juhtimisel ning Rahel Olbrei käe all alustas tööd balletitrupp.
Kui 1920. aastatel jõudsid eesti teatrisse uued, modernistlikud stiilisuunad, siis 1930. aastatel domineerisid repertuaaris eesti näidendid (menukaim autor oli Hugo Raudsepp) ning proosateoste dramatiseeringud (A. H. Tammsaare, Oskar Luts), mida lavastati realistlikus võtmes. Lavale jõudis ka maailmaklassika teoseid (eeskätt Shakespeare) ning kümnendi teisel poolel kasvas huvi soome dramaturgia vastu (Hella Wuolijoki). Toonane teater oli põhiliselt näitlejateater, silma paistsid Erna Villmer, Liina Reiman, Hilda Gleser, Paul Pinna, Ants Lauter, Ruts Bauman, Ruut Tarmo jt.
Nõukogude okupatsioon (1940) tõi kaasa teatrite riigistamise ning piirangud repertuaaris, mis jätkusid ka Saksa okupatsiooni ajal. Sõja lõpul, 1944. aastal põgenesid paljud teatritegijad läände. Rootsis, Kanadas, USA-s jm kujunenud väliseesti teater jäi harrastuslikuks. Eestis pärssisid teatritegevust sõjaaegsed purustused ja nõukogude režiimi repressioonid. Ideoloogilise tsensuuri kontrolli all olevas repertuaaris domineerisid nõukogude näidendid, kuid lavastati ka klassikat. 1940. aastate teisel poolel korraldati teatrisüsteem ümber. Tegevuse lõpetas Tallinna Töölisteater, Estonia draamatrupp liideti Tallinna Riikliku Draamateatriga (endine Eesti Draamateater) ning sealtpeale tegutses Estonia muusika- ja balletiteatrina. Mitu väiketeatrit suleti, tegutsema jäid teater Endla Pärnus, Ugala Viljandis ning kutseliste teatrite hulka lisandunud Rakvere teater. Tallinnas loodi Eesti NSV Riiklik Vene Draamateater (1948; a-st 2005 Vene Teater) ja Eesti Vabariiklik Nukuteater (1952; a-st 2020 Eesti Noorsooteater).
1950. aastate keskel alanud suhtelise liberaliseerumise mõjul avardus repertuaar. Eesti algupärasele dramaturgiale asetasid rõhu Tallinna Draamateater Ilmar Tammuri juhtimisel ning Vanemuine Kaarel Irdi käe all. Peavooluks kujunevat olustiku- ja psühholoogilist realismi rikastasid teatraalsema stiili otsingud, mis kõige jõulisemalt väljendusid Voldemar Panso režiis. Koostöös kunstnik Mari-Liis Külaga uuendas ta muu hulgas Tammsaare lavastamise kaanonit. Panso algatusel avati 1957. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kõrgemat näitlejakoolitust pakkuv lavakunstikateeder. 1965. aastal loodi Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, mille trupi põhiosa moodustas lavakunstikateedri II lend. Noorsooteatri kunstiline juht oli Voldemar Panso. Pärast tema siirdumist Tallinna Draamateatri peanäitejuhiks (1970) juhtis Noorsooteatrit Mikk Mikiver ning seejärel Kalju Komissarov.
1960. aastate lõpul sai Vanemuises alguse radikaalne teatriuuendus, mille eestvedajad oli lavastajad ja näitlejad Evald Hermaküla ning Jaan Tooming ja dramaturg Mati Unt. Kujunes senisest füüsilisem ja kujundlikum teatrikeel, palju vabamalt käidi ümber alustekstiga ning seati kesksele kohale mäng. Laiema tunnustuse saavutas see suund 1970. aastate keskel Jaan Toominga lavastustega eesti klassika põhjal. 1970. aastail oli eesti teater stiililiselt mitmekesine ning rikas isikupärase käekirjaga noortest lavastajatest – lisaks nimetatutele Mikk Mikiver, Kaarin Raid, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Ingo Normet. Kümnendi keskel alustasid Lembit Peterson, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge lavakunstikateedri VII lennu lavastajaõppest ning lavastusi hakkas tegema Juhan Viiding. Külalislavastaja Adolf Šapiro Lätist värskendas eeskätt oma Tšehhovi-lavastustega psühholoogilist teatrit. 1980. aastal asutati Filharmoonia koosseisus komöödiateater Vanalinnastuudio (juht Eino Baskin, iseseisev teater alates 1989).
1980. aastate esimesel poolel hoogustus Nõukogude Liidus venestamispoliitika, mistõttu teatris muutusid oluliseks rahvusliku identiteedi hoidmisega seotud teemad, nagu kollektiivne mälu, eestluse põlisväärtused ja dilemmad. Repertuaari ilmus kultuuriloolisi näidendeid, samuti tehti lavastusi eesti ajaloolise proosa põhjal. Selles suunas töötas eriti tulemuslikult Mikk Mikiver. Teatrikeel muutus taas realistlikumaks, ent sellesse oli sulandunud metafooriteatri jooni. Merle Karusoo alustas uuenduslike dokumentaallavastuste loomist, toetudes sotsioloogilisele materjalile ja eluloointervjuudele.
1980. aastate teisel poolel alanud ühiskondlikud muutused (nn perestroika) tõid kaasa vabama õhkkonna. Tsensuur lakkas toimimast ning tabud enam ei kehtinud. Lavale jõudis lähimineviku traumasid kujutavaid näidendeid Mikk Mikiveri, Priit Pedajase jt režiis. Vabamates oludes sai võimalikuks lavastada varem keelatud autorite tekste. Muu hulgas tõid Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt jt lavale arvukalt absurdidramaturgiat. Tänu piiride avanemisele tihenesid kontaktid lääne teatriga. 1990 alustas rahvusvaheline alternatiivteatrite festival Baltoscandal; esimesed festivalid toimusid Pärnus, ent peagi koliti üle Rakverre. Baltoscandali organiseeris Peeter Jalakase juhitud vabatrupp Ruto Killakund. Mitmesuguste väikeste stuudiote ja vabatruppide teke oli tolle aja iseloomulikke jooni, nt loodi 1987 VAT ning Pirgu Laulu ja Näitemängu Seltskond (juht Merle Karusoo).
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine (1991) sundis teatrit ümber mõtestama oma rolli ühiskonnas ning kohanema kapitalistliku turumajandusega. Esialgu langes publiku arv järsult ja repertuaaris pääses valitsema meelelahutuslik, peamiselt tõlkedramaturgial rajanev suund. Teatrite olukord stabiliseerus 1990. aastate keskpaiku ning vaatajate hulk on sestpeale aeglaselt, ent järjepidevalt kasvanud. Eesti riik jätkas nõukogude ajal tegutsenud riigiteatrite rahastamist, ühtegi teatrit ei suletud. Riigiteatrite kõrvale tekkisid esimesed erateatrid: 1992 Von Krahli Teater (juht Peeter Jalakas, alates 2024 Juhan Ulfsak), 1994 Theatrum (Lembit Peterson), kindlama struktuuri omandas VAT Teater (Aare Toikka). Aastail 1989–2000 tegutses Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudiost välja kasvanud Tartu Lasteteater, kus muu hulgas tegeldi pärimusliku ainese ja folkloorilavastustega.
Erateatreid loodi ka järgmistel kümnenditel, nt Tartu Uus Teater (juht Ivar Põllu), ühendus R.A.A.A.M. (juht Märt Meos), Kellerteater, Kinoteater, Must Kast, Piip ja Tuut Teater, Ekspeditsioon jt. 2001 alustas Tallinnas tegevust etenduskunstikeskus Kanuti Gildi SAAL (juht Priit Raud) ning 2010 etenduskunstikeskus Vaba Lava, mil on alates 2018 teatrimaja Narvas. 2020 loodi etenduskunsti arenduskeskus e¯lektron, mis keskendub digitaalsele ja tehnoloogilisele kunstile. Vanim eratantsuteater on 1992 loodud Fine 5 Tantsuteater, tantsuga tegelevad ka Eesti Tantsuagentuur, Sõltumatu Tantsu Lava (STL) jmt.
Estonia tegutseb alates 1997 rahvusooperina (avalik-õiguslik institutsioon). Enamik endisi riigiteatreid töötab riigi asutatud sihtasutustena ning on tüübilt püsitrupiga repertuaariteatrid. 2004–2018 tegutses riigiteatrina Vanalinnastuudio alusel loodud Teater NO99, mis kujunes Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi juhtimisel üheks omanäolisemaks ja rahvusvaheliselt tuntumaks eesti teatriks. Teatrisüsteemi on lisandunud linnateatrid: Tallinna Linnateater (1994, endine Noorsooteater), Paide teater.
1990. aastatel jätkusid ja arenesid edasi mõnedki varem kuju võtnud suunad: Merle Karusoo dokumentaalne elulooteater, Mikk Mikiveri minimalistlik režii, Mati Undi mänguline postmodernistlik teater. Priit Pedajas kujundas välja oma tundliku meeleoluteatri ning paistis silma Madis Kõivu mitmeti ebaharilike näidendite kongeniaalse lavastajana. Noortest lavastajatest võitis enim tähelepanu Elmo Nüganen, mh psühholoogiliste ja kujundlike klassikalavastustega. Folkloorile toetuvat pärimusteatrit viljeles Anne Türnpu. Huvitavaid lavastusi tegid Jaanus Rohumaa, Andres Noormets, Hendrik Toompere jt. 1990. aastatel alguse saanud suveteatrist kujunes aja jooksul populaarne ja kunstiliselt mitmekesine nähtus.
21. sajandil on hoogsalt kasvanud eesti dramaturgia osakaal teatrite mängukavas, silma torkab aja- ja kultuurilooliste näidendite rohkus. Populaarsemad autorid on Andrus Kivirähk, Martin Algus, Urmas Lennuk jt. Samas valmivad lavastuste tekstid sageli koosloome meetodil proovide käigus või kirjutavad neid lavastajad ise. Teksti ja lavastuse vahekorra muutumine on üks märk postdramaatilise teatri levikust viimastel kümnenditel.
Kaasaja Eesti teatrimaastikul puudub esteetiline ja institutsionaalne kese, teatritegemise praktikad ja stiilid on mitmekesised. Tekkinud on uusi teatrivorme, nagu rännaklavastus, osavõtuteater, performance’i-teater, visuaalteater, voogteater jne.Toimub mitmeid festivale, nagu eesti teatri festival Draama, rahvusvahelised festivalid – Talveöö Unenägu, visuaalteatri festival Treff, etenduskunstide festival SAAL Biennaal, ooperifestival PromFest jt.
Näitlejaid valmistavad ette Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakond, ooperilauljaid koolitab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, ballett saab täiendust Tallinna Muusika- ja Balletikoolist. Eesti Kunstiakadeemias saab õppida stsenograafia erialal. Teatriteadust õpetatakse Tartu Ülikoolis.
Kutselisi teatritegelasi koondab Eesti Teatriliit (asutatud 1945, kuni 1987 Eesti NSV Teatriühing), mille koosseisus tegutsevad arvukad erialaliidud. Eesti Teatriliit annab igal aastal välja eesti teatri auhindu mitmes kategoorias. Eesti Näitemänguagentuuri (loodud 1994) ning Teatriliidu Teabekeskuse (2001) liitmise tulemusel asus 2007 tegutsema etenduskunstide kompetentsi- ja arenduskeskus Eesti Teatri Agentuur. Eesti Teatriliidu ja Eesti Teatri Agentuuri koostöös antakse välja aastaraamatut „Teatrielu” (kuni 1982 „Teatrimärkmik”), teatrikirjutisi avaldab ka ajakiri Teater. Muusika. Kino (asutatud 1982).
Vaata ka seotud artikleid
ETBL, 2024 (L. Epner)
