Eesti ja Venemaa vaheline kontrolljoon

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist kontrolljoont loetakse riigipiiriks ja seda käsitletakse kolme lõiguna:

1) maapiir Eesti-Läti-Vene piiri kolmikpunktist Pihkva järveni

2) järvepiir Pihkva, Lämmi- ja Peipsi järvel ning

3) piir Narva jõel

Maapiir kulgeb kolmikpunktist Piusa-äärse Võmmorskini üldjoones põhjakirdesse ja mööda Piusat itta, teeb suure kaare ümber Saatse ja jätkub loode suunas Pihkva järve Kulje orglaheni. Värska lahe suudme idakaldal ümbritseb Eesti territoorium enklaavina Venemaale kuuluvat Dubki (Tupka) kaluriküla. Vooluvetest jälgib piir Parmult Kiviora veskini (8 km) Pedetsi jõge, Meeksi oja (5 km ulatuses Vaniku paisjärvest väljavoolul), Piusat (15 km Võmmorski ja Rääptsova vahel), Moložvat (Mustoja; koos Pattina veehoidlaga 6,5 km) ning Kuuleski oja – Kulje lahte (2 km). Piir lõikab Pabra (1,35 km) ja Vaniku paisjärve (0,55 km pikkuse joonena).

Eesti poolel on kagupiiriäärsed vallad Võrumaal Misso, Vastseliina ja Meremäe (kokku 31 piiriküla) ning Põlvamaal Värska (18 piiriga külgnevat küla). Venemaa poolel külgnevad piiriga Pihkva oblasti Petseri rajooni Laura, Pankjavitsa, Petseri, Krupi ja Kulje külanõukogu, Eesti piiri lähedal (2 km) asub Petseri linn. Petseri lähedal ületavad piiri Valga poolt (tolli teeninduskoht Võrus) ja Tartu poolt (piiri- ja tollijaam Oraval, 2011. aasta sügisest üleviimisel uude Koidula tolli- ja piiripnkti) Petseri raudteesõlme kaudu Pihkvasse suunduvad raudteeliinid. Riia–Pihkva maanteel on ajakohane Luhamaa-Sumilkino tolli- ja piiripunkt, Tartu ja Räpina poolt Petserisse sõitjad ületavad piiri Koidula-Kunitšnaja Gora tolli- ja piiripunktis. Kohalik piiripunkt on Saatse ja Krupi vahel.

Ajalooliseks looduspiiriks on Eesti ja Venemaa vahel olnud Peipsi järv. Selle lõunaosas – Pihkva järves – algab pidev piirijoon Popovitsa lahest (Värska lahe suudmest idas; sellest kirdes kulgeb ka umbes 2 km pikkune järvepiir ümber Kulje lahe ja Dubki lahe vahelise poolsaare) ja kulgeb sealt läbi Kulkna kurgu, mis põhjasuus on alla 0,7 km lai. Suhteliselt kitsas (laiemas kohas 7,7 km, kitsamas – Mehikoorma kurgus – 1,7 km) on ka 30 km pikkune Lämmijärv. Peipsi Suurjärve osa ilmestab tema laius: Varnja–Raskopeli joonel 32 ning Kallaste ja Mustvee laiusel vastavalt 34 ja 49 km. Piirissaare idarannast möödub piir umbes 1 km kauguselt ja käändub sealt põhjaloodesse 48 km pikkuse sirgena punkti 58º47,2′ pl ja 27º21,5′ ip (sellele lähim rand on Kodaveres, 15,6 km), kust käändub 122º nurga all kirdesse ja kulgeb 32 km pikkuse sirgena Peipsi järve kirdenurka Narva jõe lähtesse. Peipsi Eesti-poolse ranna äärde jäävad Kallaste ja Mustvee linn ning 14 valda (sh saareline Piirissaare vald), neis on kokku 5 järveäärset alevikku ja 38 küla. Venemaa-poolsel rannikul on tähtsaim asula Peipsist 2 km kaugusel asuv Gdovi (Oudova) linn.

Narva jõel ja veehoidlal kulgeb Eesti-Vene piirilõik üldjoontes piki suhteliselt sügavat, laevatatavat sängi. Suurematest saartest kuuluvad Permisküla, Suur- ja Väikesaar, Georgi ja Kannisaar Eestile, Holmi saar Venemaale. Narva jõe Eesti-poolsel, läänekaldal asuvad Narva ja Narva-Jõesuu linn ning Alajõe, Illuka ja Vaivara vald (6 küla). Narva ja Ivangorodi vahel on Narva jõel 3 piiriületuskohta (jalakäijatele, maanteel ja raudteel; Narva-Ivangorodi piiri- ja tollipunkt).

Mehikoorma piirivalvekordon

Mustvee piirivalvekordon 2007. aastal

Narva piiripunkt

Eesti merepiir

Põhjast ja läänest ümbritseb Eesti territooriumi merepiir, see vastab Mandri-Eesti ja saarte rannajoonele. Rannajoonega külgneb territoriaalmere vöönd, mille välispiir jääb rannast keskmiselt 12 meremiili kaugusele. Territoriaalmere piiri otspunktideks on Narva-Jõesuu ja Ikla ning selle pikkus on umbes 780 km; territoriaalmeri hõlmab ligi 24 000 km² suuruse veeala. Eesti ja Vene Föderatsiooni vahelise territoriaalmere piiri kulgu ei ole veel täpselt kindlaks määratud. 1990. aastate algul tekkis Eestil ja Lätil vaidlusi Liivi lahel kulgeva merepiiri üle, küsimus seostus eeskätt räimepüügiala (nn Ruhnu süviku) kuuluvusega. 1920.–30. aastail Eesti ja Läti vahel kindlat merepiiri ei olnud. Enne taasiseseisvumist oli Liivi lahes kavandatud territoriaalvee laiuseks Eestil 4 ja Lätil 3 meremiili ja suur osa lahest pidi jääma neutraalalaks. Augustis 1996 ratifitseerisid Eesti ja Läti parlament merepiirilepingu, mille põhjal Liivi laht jaotati kaheks territoriaalmere osaks, kusjuures Läti sai Eesti poolelt endale kalapüügirajooni. Territoriaalmere välispiirist kaugemale ulatuvad need majandusvööndisse kuuluvad veed, mille kohta kehtivad Eesti ja Soome vaheline merealapiiri leping (Soome lahe ja Läänemere põhjaosa kohta; 18. X 1996) ning Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud kokkulepe (Läänemere merealapiiri kohta; 2. XI 1998).

Eesti piiri kujunemine

Eesti territoorium vastab üldjoontes eestlaste ajaloolisele ja geograafilisele asualale, mida piiritlevad nüüdne Läti-Eesti riigipiir ja Vene-Eesti kontrolljoon. Eesti-Läti piir jälgib suures osas eestlaste Sakala ja Ugandi, liivlaste Metsepole ning latgalite Tālava ja Atzele maakonna vahelist piiri. Vana-Liivimaal oli eestlaste asuala lõunapiiriks lääneosas Riia peapiiskopkonna Liivi poole (Līvu gals) põhjaserv ning idaosas Tartu piiskopkonna ja orduriigi Alūksne komtuurkonna piir, nende vahelt algas eestlaste asustus – Karksi ja Helme kihelkonna maad. 1620. aastail läks Põhja-Liivimaa Rootsi võimkonda ning moodustus Liivimaa kubermangu (Rootsi Liivimaa), mis 1690–1710 jagunes sisemiselt Eesti ja Läti majandusdistriktiks. Põhjasõjas Venemaaga liidetud Liivimaa kubermangust oli 1713–22 eraldatud Tartumaa (kuulus siis Peterburi kubermangu). Brömsebro rahuga (1645) loovutas Taani temaga 1573 liidetud Saaremaa Rootsile, esialgu sai Saaremaast Liivimaasse kuuluv poolsõltumatu halduskeskus, mis 1740. aastail muutus otse Vene keskvalitsusele alluvaks provintsiks, 1765 hakkas see taas Liivimaale alluma ja kujunes aegapidi Liivimaasse kuuluvaks maakonnaks. Vene võimu all jagunes eestlaste asuala põhjapoolseks, Eestimaa kubermanguks (Harju, Järva, Lääne ja Viru maakond) ning lõunapoolseks, Liivimaa kubermangu kuuluvaks osaks (Saare, Pärnu, Tartu maakond, hiljem eraldusid viimastest Viljandi ja Võru maakond). Pärast keisrivõimu lagunemist õnnestus Eesti rahvuslikel jõududel ühendada Liivimaa eesti asustusega maakonnad Eestimaa kubermanguga (12. IV 1917). 1917. aasta lõpul taasühendati Eestiga ka Narva linn (oli aastast 1719 Peterburi kubermangus).

Eesti ja Venemaa piiril on ammuseks vaidlusaluseks küsimuseks olnud Petserimaa (Setumaa) kuuluvus. Nagu teada, on Petserimaa 13. sajandil Pihkva valdusse jäänud ala, mille lääne- ja keskosas elavad setud, keda on kaua aega mõjutanud vene õigeusk. Eestimaa kubermangus toimunud omavalitsuse areng avaldas mõju ka setudele, kes 1. VII 1917 esitasid Eestimaa Maapäevale palve ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald ning Petseri linn Eestimaaga. 1918 käsitlesid Saksa okupatsioonivõimud ka valdavat osa Petserimaast Eestis tegutsenud 60. armeekorpuse halduses oleva alana. Pärast sakslaste lahkumist 1918. aasta novembris hakkas Eesti Vabariik neid piire Petserimaal oma riigipiiriks pidama. Petserimaad on nimetatud ka Asutava Kogu poolt 4. VI 1919 vastu võetud ajutises põhiseaduses. Kogu Petserimaa ning Narva jõe idakalda vallad tulid Eesti piiresse Tartu rahulepingu jõustumisega 1920. Tuues ettekäändeks Vene NFSV-s Pihkva oblasti moodustamise 23. VIII 1944 (selle koosseisus ka Petseri rajooni), nõudis Moskva tollaselt Eesti NSV-lt tema Petseri maakonna likvideerimist. Siiski õnnestus Eesti NSV võimudel saavutada valdavalt setudest elanikega Mäe ja Meremäe valla ning Järvesuu, Saatse ja Petseri valla setu külade arvamine Võrumaasse. Pisut hiljem nihutati 1920. aasta piir tagasi Narva jõele: Jaanilinn (Ivangorod) lahutati Narva linnast, Narva, Piiri ja Raja vald Virumaast; Eesti NSV-poolne otsus langetati 21. XI 1944, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, mis määras kindlaks Eesti NSV ja Vene NFSV Leningradi oblasti vahelise piiri, allkirjastati 18. I 1945. Vastav NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus allkirjastati 24. XI 1944. Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri lühikirjelduse avaldas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium otsusena 3. X 1946.

Eesti taasiseseisvudes peeti loomulikuks 1920. aasta Tartu rahu järgsete piiride taastamist, selle poliitiliseks avalduseks oli tollase Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 12. septembri otsus, mis tunnistas piiriküsimust käsitlevad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aktid õigustühiseks (Riigi Teataja 1991, 32, 389). Sellest lähtudes hakati Eesti poolel Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist faktilist piiri käsitlema majanduspiirina, hiljem kontrolljoonena. 1990. aastail oli tavaks Eestis väljaantavatel Eesti kaartidel näidata mõlema piiri kulgu, esimestel aastatel rõhutati enam 1920.–44. aasta piiri, hiljem olemasolevat faktilist piirijoont, mis on olnud aastaid kestnud Eesti-Vene piirikõneluste teemaks ja mille alusel on koostatud piirileping koos piirikirjeldusega. 2005. aastal toimunud valitsuste vaheliste läbirääkimiste tulemusena kirjutati Eesti-Vene piirileping alla ja 20. VI 2005. aastal Eesti Riigikogu selle ratifitseeris. Vene Riigiduuma aga pole seda senini ratifitseerinud. 

Eesti-Nõukogude Liidu piir Narva lähedal 1937. aastal. Nõukogude Liitu sissesõitjaid võtab vastu loosung "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"

11. märtsil 1920. aastal Eesti-Vene piiril Irboska jaama lähedal soovivad vene naised piiri ületada suusõnalisel kokkuleppel. 5.oktoobril tugevdab Eesti oma piiril kontrolli võõrkodanike liikumise üle.

1990. aasta 2. septembril majanduspiiri kontrollimine Peipsi ääres Mehikoormas

Pärast Eesti ja Läti iseseisvumist kerkis päevakorda kahe riigi vahelise piiri kindlaksmääramine ja etnilisi iseärasusi arvestades mõne piirilõigu muutmine. Üsnagi teravaks kujunes Valga linna ühte või teise riiki kuulumise määramine. Piiriküsimust ei suutnud lahendada ka rahvusvaheline vahekohus (esimees Briti komissar Balti riikides kolonel Stephen George Tallents), mille 1. VII 1920 toimunud lõppistungil jäid pooled eri arvamusele: Eesti pool nõudis kogu Valgat Eestile, lätlased olid nõus ka linna poolitamisega. Asja otsustas oma äranägemise järgi Tallents: moodustada 2 eraldi linna, mida eraldab tema määratud piir. Tallentsi otsus hakkas kehtima 17. VII 1920.

Ligi aasta varem oli Eesti taotlenud, et 13 segarahvastikuga Läti valda liidetaks Eestiga: Vana-Laitsna (Veclaicene) Võrumaaga, Öpiku (Ipiķi), Laatre (Mõisaküla), Araveste (Arakste), Metsküla (Lode) ja Heinaste (Ainaži) Pärnumaaga ning Valga, Paju, Sooru, Luke (Lūgaži), Hoomuli (Omuli), Pödeli (Pedele) ja Härgmäe (Ērģeme) kavandatava Eesti Valgamaaga (RT 1919, 45).

Piirikõneluste tulemusena loobus Eesti siiski valdavast osast nimetatud valdadest, kuid Eestisse arvati Rogosi (Ruusmäe) valda ulatuvad Vana-Laitsna valla eendid, Valgast põhja poole jääv Paju ja Sooru ala, umbes 10 km pikkune Mõisakülast kagusse jääv nn Laatre eend ning Heinaste lähedalt Ikla ja Metsapoole küla idaosa. Eesti loovutas Lätile Vastse-Roosast kagusse jääva väikese ala. Piirivaidlused lõppesid 31. III 1927, mil kirjutati alla vastavale deklaratsioonile.

Eesti-Läti piiriületuskoht Valgas (1920. aasta juulis)

Raudteed Eesti-Läti piirialal (1922)

Kirjandus

• Dokumente Petseri- ja Virumaa jaotamise kohta. – Akadeemia, 1991, 8
• U. Helme. Piir tahab taastamist. – Aja Pulss, 1992, 10
• E. Mattisen. Eesti-Vene piir. Tallinn, 1993
• A. Selart. Eesti idapiir keskajal. Tartu, 1998
• Teatmik 2002 Elu Eestis. Tallinn, 2002

EE 11, 2002; muudetud 2011