Kirikud ja usuelu Eestis

Eestlaste esivanemate usuline maailmapilt oli animistlik: austati loodushaldjaid (isad-emad) ja surnud esivanemaid, mõjuvõimsad ja lugupeetud olid nõiad ja targad.

Kristluse mõju jõudis eestlasteni niihästi idast (õigeusk) kui ka läänest (katoliiklus). Õigeusu kiriku mõju jäi sajanditeks suhteliselt tagasihoidlikuks, piirdudes peamiselt Setumaaga, ülejäänud maa ristimine toimus roomakatoliku kiriku juhtimisel. Järjekindlam ristiusustamine algas 13. sajandil alguses piiskop Alberti juhtimisel Mõõgavendade Ordu abil. Koos kogu maa vallutamisega (1227) olid ka eestlaste esivanemad vormiliselt ristiusustatud. Ometigi säilisid eelkristlikud uskumused ja usutavad eestlaste rahvausundis veel sajandeid.

13. sajandil alustas kristlik kirik kirikute ja kloostrite ehitamist. Kloostreid oli keskajal praeguse Eesti territooriumil kokku 22. Tegutsesid munga- ja nunnaordud – tsistertslased, dominikaanid, frantsiskaanid, birgitiinid jt. Kiriklikult jagunes maa Tallinna ja Saare-Lääne ning Tartu piiskopkonnaks, mis vastas eestlaste maa jagamisele Taani riigi ja Mõõgavendade Ordu (hiljem Liivimaa Ordu) vahel.

Valjala kiriku ristimisnõu

Birgitta kloostri pitsat

Pöide kirik Saaremaal ehitati arvatavasti 13. sajandi II veerandil

Reformatsioonijärgne usuelu

Lõunaeestikeelne Uus Testament (1727, Riia)

Põhjaeestikeelne Uus Testament (1729)

Luterlik reformatsioon saabus Eesti- ja Liivimaale 1523. Martin Lutheri usupuhastusideed leidsid esmalt poolehoidu linnades. Tallinnas juhtisid reformatsiooniliikumist vaimulikud Johannes Lange ja Zacharias Hasse. 1524 jõudis reformatsioon Tartusse (juhid Herman Marslow ja Melchior Hoffmann), Paidesse, Rakverre ja Narva.

1554 kuulutati Liivimaal kehtivaks usuvabadus ning 1555 kirjutas Augsburgi usurahule alla ka Liivimaa ordumeistri volinik. Niisuguse põhimõtte rakendamine, mille kohaselt valitseja usuline kuuluvus määras ka tema alamate usutunnistuse (cuius regio, eius religio), tähendas eestlastele usuvahetust. Uut usukäsitlust püüti rahvale lähemale tuua eestikeelse usukirjanduse vahendusel. Nende püüdluste säilinud tunnistajaks on muu hulgas 1535 trükist ilmunud Simon Wanradti ja Johann Koelli alamsaksa- ja eestikeelne katekismus.

1558–83 väldanud Liivi sõja tagajärjed olid eestlastele rasked. Uued valitsejad püüdsid kindlustada ka oma usku. Venelased rajasid Tartusse, Narva, Pärnusse ja Viljandisse õigeusu kirikuid. Sageli võeti kasutusele teistele kirikutele kuulunud hooneid. 1561–1629 Poola kuningriigile kuulnud Lõuna-Eesti aladel püüdis roomakatoliku kirik taastada oma mõju, mistõttu piirati luterlike vaimulike tegevust. Et Rootsi kuningriigis oli luterlik kirik riigikirik, hakati pärast sõja lõppu kirikuelu riiklikult korraldama ka Rootsi kuningriiki kuuluval Eestimaal (vt ka Rootsi aeg Eestis). Kohaliku kirikuelu korraldajaks saabus 1627 Eestisse Rootsi kuninga Gustav II Adolfi eriesindaja piiskop Johannes Rudbeckius. Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas asutati konsistoorium. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus hakkas kehtima ka Eesti- ja Liivimaal (1692, 1694). Kirikuelu korraldamisega kaasnes eestikeelse usulise kirjanduse trükkimine. Eriti olulised olid piiblitõlked. 1686 ilmus Adrian Virginiuse tõlgituna lõunaeestikeelne Uus Testament. Põhjaeestikeelne Uus Testament trükiti 1715. Eestikeelse kirjavara rajamises on märkimisväärsed ka Heinrich Stahli ja Joachim Rossihniuse koostatud käsi- ja koduraamatud, samuti katekismused, kirikulauluraamatud jm. 1687 hakati kirikute juurde rajama köstrikoole. Hoolimata püüdest muuta kristlus maarahvale omaseks usuks, tä­heldasid kirikuõpetajad, et ristiusk jäi 17. ja 18. sajandi vahetusel suure osa eestlaste hulgas siiski vaid väliseks kombetäitmiseks.

Venemaa koosseisus

250 aastat eestikeelset Piiblit. Mälestusmärk asub Jüri kiriku juures

Põhjasõda ja 1710. aasta katk ning sellele järgnenud näljahäda laastasid maad ja rahvast. Venemaaga tehtud kapitulatsioonilepingutega sai Eestimaa rüütelkond keisrilt kirikuelu puudutavaid eesõigusi. Konsistooriumid ei koosnenud enam ainult vaimulikest – üheks esimeheks määrati rüütelkonna esindaja. Luterlik vaimulikkond hakkas sõltuma aadlist. Alles 1832. aasta kirikuseadus muutis luterliku kiriku vaimulikud kohalikust aadlist sõltumatuks. Peterburi rajati kindralkonsistoorium, millele allusid provintsiaalkonsistooriumid, mille eesistujad määras keiser kohaliku aadli seast.

Pärast Põhjasõda levis kohaliku vaimulikkonna seas Halle pietism. 1729 jõudsid Eestisse esimesed hernhuutlased. Nende rajatud vennastekoguduse liikumine oli Eestis järgmisel poolteisel sajandil üks olulisimaid usuliikumisi. 1736 külastas vennastekoguduse liikumise rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorff Tallinna. Ta leidis poolehoidjaid nii pietistlike vaimulike kui ka aadlike seast. Zinzendorff korraldas korjanduse kirikuõpetajate Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi toimetatud põhjaeestimurdelise Piibli trükikulude katteks. See esimene täielik Piibel ilmus trükist 1739.

Vennastekogudused pöörasid tähelepanu kristlike usutõdede ning nn. südameusu õpetamisele talupoegadele ja rajasid palvemaju. Nad võitlesid ka mittekristlike ja katoliiklike uskumuste ja tavade ning uute pahede (joomine, suitsetamine jm.) vastu ning lõid uue rahvuslik-kristliku kultuuritraditsiooni (laulu- ja pasunakoorid). Vennastekoguduse tegevust eestlaste rahvusliku ja kultuurilise iseteadvuse kujundamises on raske üle hinnata.

Vennastekoguduse usuline innukus kajastus ka talurahvarahutustes, mille paljud juhid (näiteks Tallima Paap) olid vendade hulgast. 1743 vennastekoguduse tegevus keelustati. Katariina II tühistas 1764 selle tegevuskeelu ning andis vennastekogudusele õiguse tegutseda võrdsetel alustel luterliku kirikuga. 1832. aasta kirikuseadus keelustas vennastekoguduse palvetundide vabavormilised usu tunnistamised ning armulaua jagamise palvetunnilistele. Vennastekoguduste tegevust pärssisid ka 1857 esitatud nõuded, mille kohaselt tuli vennastekogudustel muuta palvekoosolekud lahtiseks. 19. sajandil tärkas Läänemaal taevaskäijate liikumine.

1840. aastatel hakkas Eestis suurenema Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) tähtsus. Vene tsaaririigi riigikirik aitas 1840, 1844 ja 1845 viljaikalduse ja epideemiate all kannatanud õigeusklikke. 1843 ilmusid trükist VÕK katekismus ja palveraamat. 1845–48 osalesid paljud Lõuna-Eesti ja Pärnumaa talupojad usuvahetusliikumises, nad lootsid luterlikust kirikust riigi kirikusse minnes saada maad ja kaitset mõisnike omavoli eest.

Pühtitsa klooster (Kuremäel; 1892-96 ja 1910, arhitektid M. Preobraženski ja A. Poleštšuk)

Et usuvahetusliikumise ajal puhkes ka talurahvarahutusi, piiras VÕK Põhja-Eestis usuvahetusliikumist. Läänemaal oli suurem usuvahetusliikumine 1883–87. Vene riigikirikust lahkumine oli seadusega keelatud. 1860. aastate ümberasumisliikumisele andis 1861 usulise värvingu prohvet Maltsveti liikumine.

19. sajandi II poolel toimusid eestlaste elukorralduses muutused. Talude ostmine, sellega seonduv majanduslike olude paranemine ja eneseteadvuse tõus panid aluse rahvuslikule ärkamisele, milles olid tegevad ka luterliku kiriku vaimulikud (Jakob Hurt, Villem Reiman, Jaan Bergmann jt).

19. sajandi II poolt iseloomustab ka usuelu elavnemine ja mitmekesistumine. Luterlik kirik hakkas korraldama usuõpetust koolides, asutati heategevusühinguid ning puuetega inimeste koole. 1890. aastail asutati Piibliselts ning hakati pidama eripühasid (näiteks surnuaia- ja misjonipühad). Ühtlasi jõudis Eestisse mitu uut usulist äratusliikumist, mis leidsid poolehoidu eelkõige vennastekoguduste tugialadel Läänemaal ning saartel.

1873 Vormsis ja Noarootsis rootsikeelse elanikkonna seas alanud usuäratusliikumine levis peagi priilaste usuliikumisena ka eestlaste sekka (Ridala ärkamine 1879–82). 1884 ristiti Haapsalu lähedal Ungru ojas Eesti esimesed baptistid. Baptistidega liitus peagi ka osa priilasi, kelle tegevus ei olnud tsaaririigis ametlikult lubatud. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi I poolel oli baptism Eestis üks kõige kiiremini kasvavaid usuliikumisi. Eesti baptistide kogudusi ühendav liit asutati 1900.

Peale baptismi jõudis 19. sajandi lõpul Eestisse teisigi uusi protestantlikke usuliikumisi. 1890. aastatel hakati organiseerima evangeeliumi kristlaste vabakogudusi, 1897 asutati esimene seitsmenda päeva adventistide kogudus. 1905 kuulutati tsaaririigis välja ususallivuse manifest. Järgnevail aastail tekkis mitu uut usuliikumist. 1908 levis Eestisse metodism, 1909 nelipühilus.

Usuelu iseseisvas Eestis

Tsaaririigi lagunemine (1917) ning Eesti iseseisvumine (1918) tõid muudatusi ka Eesti kiriku- ja usuellu. 1917 peeti Tartus luterliku kiriku 1. kirikukongress, mis määratles luterliku kiriku „vaba rahvakirikuna”. 1919 peetud 2. kirikukongressil moodustati Eesti Evangeeliumi Lutheri Usu Kirik (EELK). 1920 valiti kiriku eluaegseks piiskopiks Jakob Kukk. Enamik kirikuõpetajaid olid aga saksakeelsed.

1917 pühitseti ametisse esimene eestlasest õigeusu kiriku piiskop Platon (Paul Kulbusch). 1919 toimus esimene Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) täiskogu. 1920 kuulutas VÕK patriarh Tihhon EAÕK iseseisvaks ning aastast 1923 kuulub EAÕK kui iseseisev kirik Konstantinoopoli patriarhaati. 1923 jagati EAÕK kaheks piiskopkonnaks – Tallinna Eesti piiskopkonnaks ja Narva Vene piiskopkonnaks.

1923 korraldatud rahvahääletuse tulemusel võeti usuõpetus koolidele kohustusliku, õpilastele vabatahtliku ainena kooli õppekavasse. 1925 võeti Riigikogus vastu Usuühingute ja nende liitudeseadus, mille kohaselt olid kõik usuühingud ning nende liidud riigi ees võrdsed. 1925. aasta perekonnaseaduse järgi võisid Kohtuministeeriumis ja Siseministeeriums registreeritud usuühingute vaimulikud tegutseda ka perekonnaseisuametnikena.

1934 riigivanema dekreediga väljakuulutatud Kirikute ja usuühingute seadus andis kahele suurimale kirikule (EELK ja EAÕK) omavalitsuslikud õigused, see omakorda andis riigile õiguse sekkuda kirikupoliitikasse. Mõlema kiriku kirikupead kuulusid oma ameti poolest Riiginõukogusse. 1939 tagandas siseminister EELK Konsistooriumi nõudmisel moraalsete eksimuste pärast EELK peapiiskopi Hugo Bernhard Rahamäe. Uueks piiskopiks valiti Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp.

1917–40 alustasid Eestis tegevust msg. usurühmad ja -organisatsioonid, näiteks Jehoova tunnistajad, Päästearmee, Noorte Meeste Kristlik Ühing ja Noorte Naiste Kristlik Ühing. 1933 registreeriti taarausuliste usuühing Hiis. 1920.–30. aastail tegutses Eestis ka budistlik munk Vahindra (Karl Tõnisson).

Teise maailmasõja eel läks enamik kohalikust saksakeelsest elanikkonnast Saksamaale, sh 65 luterliku kiriku kirikuõpetajat.

Saksa ja Nõukogude okupatsioon

Pärast nõukogude võimu kehtestamist Eestis (1940) ning Eesti inkorporeerimist NSV Liitu muutus ka Eesti usuelu. Mitme usuühingu (vennastekogudus, taarausulised, Jehoova tunnistajad, Päästearmee jt) tegevus keelati, TÜ usuteaduskond suleti, koolides usuõpetus keelati, kirikute ja usuühingute vara võõrandati. EAÕK võeti Moskva Patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni.

1941–44 kestnud Saksa okupatsiooni ajal taastati usuõpetus koolides, hävitati siinne juudi kogukond ning põletati sünagoog. EAÕK lahkus Moskva Patriarhaadi alluvusest. Endine EAÕK Narva piiskopkond jäi VÕK osaks.

1944 lahkus Nõukogude sõjaväe eest Eestist umbes 70 000 inimest ning enam kui pool Eestis tegutsenud kirikute vaimulikest, nende seas EAÕK metropoliit Aleksander ja EELK piiskop Johan Kõpp. Viimane taastas talle antud volituste alusel 1958 eksiilis luterliku kiriku kõigi organite tegevuse. 1999 kuulus Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikusse (E.E.L.K.) paguluses 58 Rootsis, Saksamaal, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias asuvat kogudust. Teisele maailmasõjale järgnenud aastakümneil oli nii luterlikul kirikul kui ka teistel kirikutel ja kogudustel paguluses tähtis roll rahvusliku eneseteadvuse alalhoidmisel. 1990 valiti E.E.L.K. peapiiskopiks Udo Petersoo. 1993 taastas EAÕK oma tegevuse Eestis.

1945 saadeti Eestisse NSVL Rahvakomissaride (aastast 1946 Ministrite) Nõukogu juures asuva Usukultusasjade Nõukogu volinikud korraldama riigi ja usuühingute suhteid. 1945 kehtima hakanud „Usuasjade korraldamise ajutine juhend” piiras kirikute tegevust.

Nõukogude ajajärku iseloomustab riigi aktiivne sekkumine usuühingute tegevusse. Riik rakendas kiriku vastu sunnimeetmeid. Luterlikus kirikus püsis ristimiste ja leeritamiste arv 1950. aastani suhteliselt muutumatuna, kuid 1950. aastate II poolel hakkas usutalituste arv riigi surve tõttu märgatavalt vähenema.

Riigi sekkumise tõttu kirikute siseellu valis EELK endale peapiiskopi alles 1949. Evangeeliumi kristlaste, baptistide, nelipühilaste ning priilaste kogudused ähvardati sulgeda ning seepärast ühendati nad 1945 Üleliidulise Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liiduga (ÜEKBL).

1945 saatis Moskva Patriarhaadi esindaja ülempiiskop Grigori (Tšukov) Eestisse jäänud EAÕK Sinodi laiali ning moodustati VÕK Eesti Piiskopkonna Nõukogu. Eesti õigeusklikud kuulusid nüüdsest VÕK liikmeskonda. Metropoliit oli 1968–90 Aleksius. Oma põhikirjalise järjepidevuse säilitas EAÕK Sinod eksiilis.

1946–82 oli keelatud usulise kirjanduse trükkimine ja levitamine ning piiblite sissetoomine. 1947. aastaks olid usuühingute hooned riigistatud, 1948 hakati sulgema vennastekoguduse palvemaju. 1949 keelati leeriõpetus. Usutalitusi võis korraldada üksnes selleks ettenähtud hooneis.

Nõukogude ametivõimudel oli ka otsustav sõnaõigus vaimulike ametissemääramisel ning nende ametist vabastamisel. Nõukogude julgeolekuorganid jälgisid jutluste sisu, kirikuid kasutati sise- ja välispoliitilistel eesmärkidel.

1960. aastail hoogustunud ateistliku propagandaga suruti religioon Nõukogude Eesti ühiskonna äärealadele. Inimesi kiusati usuliste veendumuste tõttu taga. Usklikke naeruvääristati ajakirjanduses. Kirikutel ja kogudustel nappis vaimulikke. Aastani 1989 oli Eestis ainus teoloogilist kõrgharidust andev õppeasutus 1941 asutatud EELK Usuteaduse Instituut.

Usuelu taasiseseisvunud Eestis

Eestis tegutsevad kirikud, koguduste liidud ja üksikkogudused 21. III 2002. a.
Kirikud Liikmeid Vaimulikke
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 177 233 187
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 18 000 metropoliit, 19 preestrit, 3 diakonit
Rooma-Katoliku Kirik 3 500 8
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik u. 3 500 63
Uusapostlik Kirik Eestis 2 086 55
Eesti Metodisti Kirik 1 880  
Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik 302 5
Koguduste liidud    
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit u. 6 092 81
Eesti Vanausuliste Koguduste Liit 5 000 3
Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit 3 846 387
Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liit 1 868 20
Eesti Kristlike Vabakoguduste Liit  1 000 15
Eesti Täisevangeelsete Koguduste Liit u. 800 35
Eesti Evangeeliumi Kristlaste Nelipühilaste Koguduste Liit 700 14
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda u. 200 3
Üksikkogudused    
Eesti Islami Kogudus 1 467  
Viimase Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Tallinna Kogudus 482  
Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku Tallinna Kogudus 312  
Eesti Juudi Kogudus perekonda 80  
Eesti Evangeelne Vennastekogudus u. 150  
Tallinna Bahā’ī Kogudus u. 150  
Krishna Tunnetuse Tallinna Kogudus 100  
Eesti Budistlik Kogudus „Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus” 21  
Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus 15  
Allikas: Siseministeeriumi Usuasjade osakond

1980. aastate lõpul põimusid rahvuslik ja usuline taasärkamine. 1989 asutasid suuremad Eestis tegutsevad kirikud – EELK, VÕK, Eesti Metodisti Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liit, Rooma-Katoliku Kirik Eestis – Eesti Kirikute Nõukogu. Samal aastal kuulutati jõulud ja ülestõusmispühad ametlikeks pühadeks. 1990 kaotati NSVL MN Usuasjade Nõukogu voliniku amet ning asutati Kultuuriministeeriumi juurde usuasjade talitus.

Eesti taasiseseisvumine tõi muutusi ka usu- ja kirikuellu. Põhiseaduse 40. paragrahvi kohaselt on igal inimesel usu- ja südametunnistuse vabadus. Riigikirikut ei ole. Eesti usuelu on mitmekesistunud. Poolehoidjaid on leidnud uued usulised liikumised. Mitu Nõukogude ajal keelustatud usuühingut, näiteks Eesti Evangeelne Vennastekogudus (1989), Eesti Islami Kogudus (1990), Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit (esimene kogudus 1991) ning Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda (1995), alustasid taas tegevust. Eesti evangeeliumi kristlased ning baptistid iseseisvusid 1989 ning asutasid Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EKBKL). Taastati vanu ja rajati uusi nelipühilaste kogudusi. 1991 asutati Eesti Kristlik Nelipühi Kirik (EKNK; aastani 1993 Eesti Kristlik Kirik). Lisaks nelipühilaste kirikule on Eestis ka nelipühilaste üksikkogudusi ning aastast 1997 tegutseb Eesti Evangeeliumi Kristlaste Nelipühilaste Koguduste Liit. Kõige suurem kirik on umbes 160 000 liikme ning 166 kogudusega EELK (2005).

Vabamates oludes hakati kirjastama usulist kirjandust (näiteks kirjastused Logos ja Johannes Esto Ühing) ja taasilmuma hakkas usualane perioodika, näiteks ajaleht Eesti Kirik (ilmunud ka 1923–40, taas aastast 1990) ja ajakiri Teekäija (ilmunud ka 1904–17 ja 1919–40, taas aastast 1989). Mitu usuorganisatsiooni rajasid oma töötegijate ettevalmistamiseks õppeasutusi, asutati näiteks EKBKL Kõrgem Usuteaduslik Seminar (1989), „Elu Sõna” Piibliseminar (1990), Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar (1994) ja EKNK Piiblikool (1994). 1992 asutati paljusid usutunnistusi hõlmav teoloogiline erakõrgkool Tartu Teoloogia Akadeemia. 1990. aastail rajasid kirikud allasutusi, näiteks EELK Pühapäevakooliühenduse (1990), EELK Diakooniakeskuse (1991) ja EELK Meremisjoni (1993). 1991 taastati valikainena koolides usuõpetus. Jõulu- ja ülestõusmispühade jumalateenistusest teeb Eesti Rahvusringhääling otseülekande.

1993 taastas Eestis õiguslikul alusel oma tegevuse EAÕK. 1996 taastati EAÕK kuuluvus Konstantinoopoli patriarhaadi võimkonda (peatati 1978). 1999 valiti EAÕK ajutiseks metropoliidiks piiskop Stefanus (Christakis Charalambides). EAÕK tegevuse taastamine kodumaal põhjustas VÕK Eesti piiskopkonna ja EAÕK vahelise kirikutüli. VÕK Eesti piiskopkond püüdis end määratleda EAÕK õigusjärglasena, soovides saada omandireformiga tagastatavat kirikuvara. Eestis tegutseb mitu Moskva patriarhaati kuuluvat kogudust, nende koguduste piiskop on aastast 1990 Kornelius (Vjatšeslav Jakobs). Moskva patriarhile allub Kuremäel paiknev, 1891 asutatud Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster. 1994 organiseerusid vanausuliste kogudused (neist vanim on asutatud 1710) Eesti Vanausuliste Koguduste Liiduks.

1990. aastate usuline elavnemine ilmneb nii koguduste kui ka usutalituste arvu suurenemises. Paljud uued kogudused ja kirikud – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku Tallinna Kogudus (mormoonid; asutatud 1991), Krishna Tunnetuse Tallinna Kogudus (1991), Uusapostlik Kirik Eestis (1991) – ning mitu karismaatilist kristlikku kogudust esindavad Eesti usuelus uusi traditsioone. Lisaks erinevatele kristlikele kogudustele ja kirikutele tegutsevad Eestis ka islami ja judaistlikud kogudused (vanim asutatud 1856) ning kaks budistlikku kogudust. Viimastele lisaks tegutseb ka Lääne Budistliku Vennaskonna Sõprade (FWBO) Eesti Ühendus. 2001 asutati budistlik katusorganisatsioon Mahajaana Instituut, kuhu peale eelmainitud religioossete ühenduste kuuluvad ka Eesti Akadeemiline Orientaalselts ja Eesti Tiibeti Kultuuriselts.

1993 võeti Riigikogus vastu Kirikute ja koguduste seadus, mille kohaselt peab Eestis tegutsevate kirikute, koguduste ja koguduste liitude kohta registrit Siseministeerium.

1. III 2002 oli Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse kantud 8 kirikut, 8 koguduste liitu, 69 üksikkogudust ja üks klooster. Lisaks neile tegutseb Eestis teisigi usuühendusi.

Pärast taasiseseisvumist on Eestit külastanud mitme usutraditsiooni kõrgemad vaimulikud juhid – XIV dalai-laama (1991, 2001), Moskva patriarh Aleksius II (1993), paavst Johannes Paulus II (1993) ja Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos (2000).

Tiibeti usujuht XIV dalai-laama Tendzin Gjatsho Otepääl (1991)

Tema Pühadus Paavst Johannes Paulus II Tallinna Raekojas (15. IX 1993)

Porvoo deklaratsioonile allakirjutamine Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus (8. IX 1996)

Kirjandus

  • K. Veem. Eesti vaba rahvakirik. Stockholm, 1988
  • V. Ilja. Vennastekoguduse (hernhuutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eestis) 1730–1743, I–II. Tallinn, 1995
  • O. Sild, V. Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995
  • T. Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn, 1999
  • I. Au, R. Ringvee. Kirikud ja kogudused Eestis. Tallinn, 2000
  • V. Salo. Riik ja kirikud 1941–1991. Tartu, 2000
  • R. Altnurme. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949. Tartu, 2001

EE 11, 2000 (Ringo Ringvee)