Sakala kõrgustik

Sakala kõrgustiku pinnamood. 1 – lainjad moreenitasandikud; 2 – künklik moreenreljeef; 3 – otsamoreenid; 4 – mõhnastikud; 5 – oosid; 6 – fluvioglatsiaalsed tasandikud (deltad, sandurdeltad ja sandurid); 7 – ürgorud; 8 – jääjärvede kulutus- ja kuhjetasandikud; 9 – voored ja voorjad künnised; 10 – luitestikud; 11 – sootasandikud; 12 – Kõrg- ja Madal-Eesti ligikaudne piir; 13 – jalamijoon

Sakala kõrgustik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Lõuna-Eestis; 2792 km². Läänest piiravad teda Metsepole madalik, Liivi lahe rannikumadalik ja Soomaa, põhjast Kõrvemaa lõunaots, idast põhiliselt Võrtsjärve madalik ja ka Valga nõgu, lõunas ulatub Läti piirini. Põhijoontes sarnaneb Sakala kõrgustik kolmnurgaga, mille põhjatipp ulatub Navesti jõeni, lõunajalam on Läti alal.

Kõrgustik paikneb Devoni liivakivist tuumikul, pinnamoelt on ta orgudega liigestunud lainjas-künklik lavamaa, kuid maastik on vahelduv ja eriilmeline. Jääaegadel tugevasti kulutatud aluspõhjale on peamiselt viimasest liustikust jäänud mõne meetri paksune punakaspruunist moreenist koosnev pinnakate. Kõrgustiku servaaladel (Suure-Jaani, Leebiku, Suislepa ja Tarvastu ümbrus) on madalaid voori ja voorelaadseid künniseid, jääkulutusnõgudes soid (Pahuvere, Rubina, Lagesoo) ja järvi (Õisu järv ja soo, Veisjärv, Viljandi järv, Mäeküla järv). Hilisjääajal kõrgustikul paiknenud jääjärved on pinnamoodi tasandanud. Jääjärved (sh Balti jääpaisjärv) on kujundanud kõrgustiku servaaladel mitmel tasandil rannamoodustisi (astangud, kivikülvid, rannikuluited). Kõrgustiku põhjaosa eraldab muust alast ligi kilomeetri laiune ja kuni 30 m sügavune Tänassilma–Viljandi–Raudna ürgorg, sellega on ühinenud Õisu–Kõpu laugeveeruline org. Vahelduv ja sügav on Halliste ehk Karksi ürgorg. Sellest idas paiknevad Loodi–Sinialliku (Raudna ülemjooksul), Ärma, Tarvastu ja kõrgustiku lõunaosa kaarjalt läbiv Õhne ürgorg. On ka vanu orge, mida osaliselt täidab viimasest jääajast pärit moreen. Ürgorgudes (Loodi, Saarepeedi) leidub oose ja mõhnu, oruveerusid liigestavad rohked lisaorud, kus mitmel pool paljandub järsu seinamina Devoni liivakivi. Tuntuimad paljandid on Paistu põrgu, Tarvastu Kullamägi, Õisu paljand, Karksi Uus ja Vana põrguhaud ning Pollist läänes Maimu koobas ehk Mägiste (Mäkiste) põrguhaud. Paljandeist väljuvad allikad on uuristanud liivakivisse koopaid, suurimad on Allikukivi (Metsepole madaliku piiril, Kilingi-Nõmmest idas), Vaida ja Vana-Kariste koopad ning Maimu koobas. Kõrgustiku jalam paikneb 50–55 m kõrgusel, tasandikuline lagi ulatub 60–70 m-st (Viljandi ümbruses) 128 m-ni (Sürgaveres). Kõrgeim on Sakala kõrgustiku edelaosa metsases mõhnastikus asuvad Härjassaare mägi (147 m) ja Rutu mägi (145 m), äärmises kaguosas paikneb madalam Hummuli küngastik (110 m).

Umbes poolt Sakala kõrgustikust katavad pruunid näivleetunud ning nendega koos leetjad ja gleistunud leetjad mullad. Viljandist põhja pool on valdavad leetjad mullad. Leetjad ja näivleetunud mullad on suures osas põllustatud, kohati kasvab neil tootlikke kuusikuid ja kaasikuid. Leostunud ja leetjate gleimuldadega alasid on umbes viiendik, turbasoid (umbes 14%) leidub laiguti. Kõrgustiku lõunanõlva kruusast ja liivast mõhnastike ning kaldpindsete liivikute leetunud ja leedemuldade ala (peamiselt Karksi ja Hummuli valla lõunaosa) on hõredasti asustatud suur metsalaam. Selle põhjaservas paiknev Koorküla ümbrus on kõrgustiku järverikkaim piirkond (Koorküla järvestik).