kirikukirjanduse ajajärk Eesti kirjandusloos (1525–1780)

16. sajand

Balthasar Russowi „Chronica der Prouintz Lyfflandt...” (1578)

Reformatsiooniga tekkinud luterliku kiriku nõue pidada rahvale emakeelset jumalateenistust tekitas vajaduse soetada ka eestikeelset kirikukirjandust. Juba reformatsiooni põhjustatud usurahutuste ajal hakati kirjastama mitmekeelseid vaimulikke raamatuid. Esimest korda leidus eestikeelset teksti koos liivi- ja lätikeelsega 1525 Lübeckis trükitud raamatus, mille tiraaži hävitasid reformatsiooni vastased. 1535 trükiti Wittenbergis Simon Wanradti ja Johann Koelli koostatud luterlik alamsaksa- ja eestikeelne katekismus. 16. sajandi tähtsaim Eestis kirjutatud teos oli Balthasar Russowi alamsaksakeelne „Chronica der Prouintz Lyfflandt …” (trükiti Rostockis 1578, ³1584), mis käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandist kuni 1583. aastani, hinnates olusid ja ajaloosündmusi Tallinna linnakodaniku seisukohast. B. Russow oli päritolult eestlane, seepärast on küllalt põhjust pidada kroonikat Eesti kirjandusse kuuluvaks.

17. sajand

Heinrich Stahli „Leyen Spiegel” (1641)

17. sajandi alguse väljakujunemata eesti kirjakeele kaootilist taset iseloomustavad Georg Mülleri 1600–06 koostatud käsikirjalised jutlused. Vene-Liivimaa sõjas Poola valdusse läinud Lõuna-Eestis alustati rekatoliseerimist, selle aja esileküündivaim katoliiklik kirikutalituse raamat on „Agenda Parva” (1622), milles ladina keele kõrval on osa teksti läti, eesti, poola ja saksa keeles. Eestikeelne tekst on Tartu-murdeline. Sellega algas lõunaeesti keele tungimine kirikukirjandusse. Põhja-Eestis oli 17. sajandi tähtsaim kirikukirjanduse autor Heinrich Stahl, kellelt ilmusid „Hand- und Hauszbuch …” (4 köidet, 1632–38), jutlustekogu „Leyen Spiegel” (2 köidet, 1641–49) ja esimene eesti keele grammatika „Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637).

Kontrastina kirikukirjandusele tõusis 1630. aastail esile baltisakslaste eestikeelne juhuluule, mille autorid Reiner Brocmann, Georg Saleman, Heinrich Göseken, Olaus Georg Salenius jt kirjutasid barokses stiilis ja mõneti frivoolseid pulma-, matuse- ja pühendusluuletusi, toetudes Saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi poeetikareeglitele. Nende lühikest aega kestnud luuleharrastus jäi kirikukirjandusest hälbinud hoovuseks, nad ei algatanud järjepidevat ilmalikku Eesti luuletraditsiooni. Kirikukirjandust täiendasid värsivormis kirikulaulude kogud „Neu Ehstnisches Gesangbuch” (1656) ja Lõuna-Eestis „Wastne Tarto mah Keele Laulo Rahmat” (1685). Kui Lõuna-Eesti läks 1629 Rootsi koosseisu, hakati sealgi välja andma luterlikke kirikuraamatuid. Tähtsaim kirikukirjanik oli Joachim Rossihnius, kes avaldas 1632 luterliku katekismuse ja evangeeliumide ning epistlite raamatu. Lõunaeesti keeles ilmus ka „Wastne Testament” (1686), mille tõenäoline tõlkija oli Andreas Virginius. 17. sajandi lõppkümnendil jõudis Bengt Gottfried Forselius täpsemalt reeglistatud kirjakeeleni, tema reeglid viis avalikkuse ette Johann Hornungi „Grammatica Esthonica” (1693). 

18. sajand

Põhjaeestikeelne Uus Testament

17. sajandi lõpul hoogustunud kirjanduselu katkestas 1700 Põhjasõja puhkemine ja sellele järgnenud Eesti ala rüüstamine. Otsene poeetiline reageering sõjasündmustele on Puhja köstri Käsu Hansu 32-salmiline kaebelaul, mis käsitleb Tartu hävitamist 1708 Vene väe poolt. Nõudliku vormi ja rikka sõnavaraga kaebelaul on esimene teada olev eestlasest autori luuletus. 18. sajandi I poolel avaldati kirikukirjandust varasemast intensiivsemalt: ilmus põhjaeestimurdeline Uus Testament (1715), „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat” (1721) ja Anton Thor Helle eestvõttel pärast pikki eeltöid Piibel tervikuna (1739). Piibel oli tõlgitud põhjaeesti keskmurdesse, mis saigi edaspidi kirjakeele aluseks.

Vaimuliku kirjanduse omaette liigina tekkis ja levis 18. sajandi keskel vennastekoguduste kirjasõna. Seda levitasid esialgu sakslastest literaadid (Johann Christian Quandt jt), hiljem ka eestlastest kirjamehed Mango Hans, Michael Ignatius, Aleksander Raudjal jt. Eesti keelde tõlgiti mitu mahukat ja nõudlikku teost (sh J. Arndti „Neli raamatut tõelisest ristiusust” ja „Paradiisiaiake”, John Bunyani „Ristiinimese teekond” ning Thomas a Kempise „Käimisest Kristuse järel”) ning kirjutati ka algupäraseid raamatuid.

Oluline oli eestikeelsete kalendrite järjekindel ilmumine alates 1718. aastast, kalendrid muutusid peagi mahukaks, sisaldades õpetlikke kirjutisi, jutukesi ja värsse. 1766–67 ilmus Põltsamaal arst Peter Ernst Wilde väljaandena esimene rahvalik tervisehoolduse väljaanne „Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud ning nouud täeda antakse” (ilmus 41 numbrit). Selle tõlkis eesti keelde August Wilhelm Hupel. Silmapaistev teos, mis käsitles Eesti loodust ja olustikku, oli A. W. Hupeli „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (3 osa, 1774–82). 18. sajandi lõppkümnendeil kaotas vaimulik kirjandus ainuvalitseva positsiooni, hakkasid tekkima teised kirjandusliigid.