Läänemeri

Läänemeri on sisemeri

Läänemeri, Euroopa ja selle poolsaarelise osa Skandinaavia vahel asuv Atlandi ookeani sisemeri; 365 000 km2 (teistel andmetel 373 000 km2), koos Taani väinadega 386 000 km2, koos Kattegatiga 420 000 km2, suurim sügavus 459 m, keskmine sügavus 55 m, maht umbes 20 000 km3; Suur- ja Väike-Belti, Sundi, Kattegati ja Skagerraki väina kaudu ühenduses Põhjamerega. Läänemerega piirneb 9 riiki.

Läänemere nime seostatakse Plinius Vanema mainitud Baltiaga (lad Balcia), mis kuulduste kohaselt pidi olema Põhja-Euroopas asuv suur merevaigusaar. Baltiast tulenevat mаrе Balticum'i ('Balti meri') on esimest korda maininud Bremeni Adam 11. sajandil. Vanavene Varjaagi meri (vene Варяжское море) ja hilisem Svea meri (vene Свейское море) viitavad Läänemerel omal ajal valitsenud normannidele ja rootslastele. Normannide Austurweg ('idatee') on seoses nimega Idameri, mida kasutavad Läänemere lääne- ja põhjaranniku rahvad.

Rannajoon on tugevasti liigestunud; Rootsis ja Soomes (kristalsete kivimite alal) on ülekaalus skaarrand, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis liivarand, Eestis, Gotlandil ja Ölandil (karbonaatsete kivimite ja moreeni alal) murrutusrand. Suurimad lahed: Põhjalaht, Soome  ja Liivi laht. Läänemere põhjaosa kerkib (Põhjalahe põhjarannik 10 mm, Loode-Eesti rannik kuni 3 mm aastas), lõunaosa vajub.

Läänemeri on šelfimeri, mille sügavus ületab 200 m ainult süvikuis: Gotlandist põhjaloodes asub 459 m sügavune Landsorti, idas 246 m sügavune Gotlandi ja Ahvenamaast edelas 300 m sügavune Ahvenamaa süvik. Läänemere vesikond on 1 649 550 km2. Jõgedest on veerohkeim Neeva (20% kõigi jõgede vooluhulgast). Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris Läänemere lõunaosas 0–1,5, põhjaosas –6 kuni –10, juulis vastavalt 15–16 ja 13–14 °C; sademeid on 400–800 mm aastas. Läänemere veerežiimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8‰ isohaliini juures) on mere lõunaosas 30–50, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 8–10 ja Läänemere avaosas 6–7‰ ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (vaikseim 1–2‰). Pinnakihis kulgeb piki rannikut vastupäeva alatine hoovus. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 2–3, lahtedes veidi alla 9, suvel lõunaosas 16–18, Põhjalahes 13–14 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni, mere keskosas on jääd harva; Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Neeva lahes 5, Eesti lääneranniku lahtedes 4–5 kuud, mere lõunaosas kitsa ribana alla kuu. Looded on enamasti alla 10 cm. Suurt veetaseme kõikumist põhjustab tuul – tugeva läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi; 1824 tõusis vesi Neeva suudmealal 4,1 m ja 1924 3,69 m, 1967 Pärnus 2,53 m üle keskmise. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel 10, Soome lahes 6 ja Liivi lahes 3 m-ni.

Loe täiendavalt artikleid Eesti ava- ja rannikumeri, Eesti rand, rannik ja saared ja Läänemere hüdroloogiline iseloomustus. 

Läänemere kujunemine

Läänemere nõgu on kujunenud Kvaternaarieelsel ajal maakoore kõikuvliikumiste ja kauaste uuristus- ja kulumisprotsesside toimel. Neogeeni lõpus oli nüüdse Läänemere nõos keerukas jõestik. Soome lahe kohal voolanud Ürg-Neevasse suubusid Põhja-Eesti alalt nüüdisjõgedest tunduvalt suuremad lisajõed. Lihvini (Holsteini) jäävaheajal oli Läänemere kohal Holsteini meri ja Mikulino (Eemi) jäävaheajal nüüdismerest märksa suurem ja soolasema veega Eemi meri. Hilisjääajal, viimasel mandrijää järkjärgulise taandumise ajal oli liustikuserva ees suuri (peaaegu elutuid) jääpaisjärvi (näiteks Lõunabalti Bollingi meri, Karjala meri, gotiglatsiaalne Joldiameri, Lõunabalti jääpaisjärv ja Ramsay järv). Pärast jääserva taandumist Pandivere kõrgustikult umbes 12 000 aastat tagasi ühinesid kõrgustikust idas ja läänes olnud jääpaisjärved Balti jääpaisjärveks. Liustiku taandudes Kesk-Rootsi alale sai paisjärv Närke väina kaudu ühenduse ookeaniga. Tekkis jahedaveeline väga väikese soolsusega preboreaalne Joldiameri. Skandinaavia poolsaare neotektoonilise kerkimise tagajärjel Joldiamere ja Atlandi ookeani vaheline ühendus katkes, Närke väin kuivas ja Läänemere nõos tekkis magedaveeline Antsülusjärv. Selleks ajaks kliima soojenes ning Skandinaavia mäed vabanesid mandrijääst. Järvest voolas välja (kunagise Närke väina kohal) Svea jõgi. Maakoore aeglase vajumise tagajärjel moodustus Antsülusjärve staadiumi lõpus nüüdsete Taani väinade kohal jälle ühendus ookeaniga ning veetase alanes. Suurenes soolase vee vool Läänemerre, tekkis Litoriinameri. Merevee soolsus oli tollal Eesti looderannikul 8–15‰, Taani väinades ligikaudu 20‰. Viimase 4000 aasta jooksul (Limneameri) on Taani väinad maailmamere taseme aeglase alanemise pärast kitsenenud ning soolase vee vool ookeanist Läänemerre vähenenud. Mõni teadlane eristab Joldiamere ja Antsülusjärve staadiumi vahelist üleminekulist Ehheneismere ning Antsülusjärve ja Litoriinamere vahelist Mastogloiamere staadiumi, viimast on nimetatud ka Klüpeuse mere staadiumiks (riimveelise ränivetika Campyloidiscus Clypeus'e järgi). Mitme uurija arvates on Läänemere geoloogiline areng Läänemere nõos hoopis lihtsam: jääajajärgsel ajal on olnud ainult 2 staadiumi, esmalt magedaveeline Antsülusjärv ja seejärel soolaseveeline Litoriinameri.

Läänemere elustik ja seda mõjutavad tegurid

Väikese ja muutliku soolsuse tõttu on Läänemeres nii merelise kui ka mageveelise päritoluga organismide levik pidurdatud. Liikide (eriti lõunapoolsete) levikut piirab ka talvine madal temperatuur. Seetõttu on liikide arv Läänemeres suhteliselt palju väiksem kui normaalse soolsusega meredes. Paljud liigid elavad pideva soolsuse ja temperatuuri stressi oludes ning nende tundlikkus keskkonna muutuste (näiteks eutrofeerumise, toksilise reostuse) suhtes on suurenenud. Mereliste liikide arvukus ja kasvukiirus vähenevad koos soolsuse vähenemisega ida ja põhja suunas.

Läänemeri on jagunenud nõgudeks, nendevahelist veevahetust piiravad künnised ja hüdrograafilised frondid. Keskkonnategurite (näiteks soolsuse, põhjareljeefi, hoovuste, toiteainete sisalduse, merepõhja laadi) püsivate erinevuste tõttu on piirkonniti kujunenud iseloomuliku elustikuga ökoloogilised allsüsteemid. Eesti veed ulatuvad Ida-Gotlandi, avamere põhjaosa, Soome lahe ja Liivi lahe allsüsteemi. Bioproduktsioon on suurim rannikuvööndis (eriti saarestikes) ning süvikute nõlvadel paiknevate veekihtide intensiivse segunemise vööndites. Bioproduktsiooni suurenemist 1960.–80. aastatel on seostatud merekeskkonna muutumise, sealhulgas eutrofeerumisega, mis viimastel kümnenditel on peatunud. Orgaanilise aine tootjate hulgas on ka selliseid fütoplankterite liike (näiteks Nodularia spumigena), mis eritavad teistele organismidele mürgiseid ühendeid.

Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Vähesed õistaimeliigid on teisesed mereasukad. Majanduslikult leiavad kasutamist agarik (Furcellaria lumbricalis), merihein (Zostera) ja väetimiseks põisadru (Fucus vesiculosus).

Läänemere loomastik on suhteliselt liigivaene, selle moodustavad eriajajärkudel sisserännanud organismid. Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid loomaliike. Selgrootuid elab Läänemeres umbes 440 liiki, merelist päritolu kalu on Eesti vetes 30 ja mageveelist 20 liiki, siirdekalu on 10 liiki. Tähtsad püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest, Läänemerest püütakse umbes 1% maailmamere kalasaagist.

Läänemere sadamad

Liiklusteena on Läänemeri väga tähtis. Ookeaniga peetakse ühendust Taani väinade ja Kieli kanali kaudu. Peamised sadamad: Peterburi, Tallinn, Riia, Ventspils, Liepāja, Klaipeda, Kaliningrad, Gdańsk, Gdynia, Szczecin, Rostock, Kiel, Kopenhaagen, Malmö, Stockholm, Turu, Helsingi ja Kotka.

Läänemere uurimine, merekeskkonna ja ressursside haldamine

Et Läänemere ümbrus on suhteliselt tiheda rahvastiku ja intensiivse majanduseluga piirkond ning et Läänemeri on hüdroloogiliselt režiimilt suure järve taoline sisemaine veekogu, on reostus (nii olme- kui tootmisheitmetega) väga suur. 1974 sõlmisid Läänemeremaad Helsingis Läänemere Kaitse Konventsiooni. Läänemerd uurivad kooskõlastatult paljud Läänemeremaade rakendus- ja teadusasutused, sealhulgas TÜ Eesti Mereinstituut.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • A. Järvekülg, I. Veldre. Elu Läänemeres. Tallinn, 1963
  • The Baltic Sea. Amsterdam, 1981
  • P. Hupfer. Die Ostsee – kleines Meermitgrossen Prohlemen. Leipzig, 1979
  • P. Mälkki, R. Tamsalu. Physical features of the Baltic Sea. Helsinki, 1985
  • H. Rebas. Keskaegsed mereteed Baltikumi. Stockholm, 1980
  • The Baltic Sea. Amsterdam, 1981
  • Problems of the Baltic Sea history. Helsinki, 1988
  • T. Trei. Taimed Läänemere  põhjal. Tallinn, 1991
  • A. Wirdheim. Läänemeri muutustes. Tallinn, 1992
  • Third Periodic Assessment of the State of the Marine Environment of the Baltic Sea, 1989–1993. HELCOM, 1996
  • A. Loopmann. Eesti meresaarte nimestik. Tallinn, 1996
  • E. Ojaveer, J. Elken. On regional subunits in the ecosystem of the Baltic Sea. 1997
  • Fishes of Estonia. (Toimetajad E. Ojaveer, E. Pihu ja T. Saat.) 2002
  • Background document Baltic Sea Environment. – Proc. 64B
  • I. Tuuling. Läänemeri ja selle nõo lahendamata saladused. – Eesti Loodus 2011, 6–7

EE 6, 1992; EE 11, 2002; muudetud 2011