ärkamisaegne Eesti kirjandus (1850–1890)

19. sajandi keskel jõudis Eesti ühiskond uude arengujärku, millele oli iseloomulik rahvusliku iseteadvuse tekkimine, tugevnemine ja valdavaks saamine (1870. aastail). Kirjandus etendas rahvuse vaimsel äratamisel juhtivat osa ja rikastus ka ise kiiresti: sel ajajärgul kujunesid välja kõik ilukirjanduse põhiliigid.

Ajajärgu keskne kirjanikuisiksus oli Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli ratsionalist ja valgustaja, Saksa romantikutest mõjutatud luuletaja ning eesti rahvalaulu hea tundja. Tema koostatud regivärsiline „Kalevipoja” teaduslik väljaanne ilmus 1857–61, rahvaväljaanne 1862. Eesti eeposel on folkloorne tagapõhi, kuid orjusevastane põhiidee ja süžeearendus pärinevad Kreutzwaldilt. „Kalevipoja” virgutav mõju oli ärkamisajal suur, eepos on Eesti kirjanduse esindusteos olnud ka välismaal. Kreutzwaldi teine tähtteos „Eestirahva Ennemuistesed jutud” (osadena 1860–65, tervikuna 1866) on kirjanduslikult töödeldud rahvapäraste muinasjuttude ja muistendite kogu.

„Kalevipoja” teaduslik esmatrükk ilmus1857–61 kolmes osas Tartus Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes

„Kalevipoja” teaduslik esmatrükk ilmus koos saksakeelse rööptõlkega

Eestikeelne rahvaväljaanne „Kalevi poeg” (Kuopio, 1862)

F. R. Kreutzwaldi ja H. Laakmani leping teose „Eestirahva Ennemuistesed jutud” väljaandmise kohta 1860

Eesti Kirjameeste Seltsi asutajad Tartus 1870 (foto F. Tuglase raamatust „Eesti Kirjameeste Selts”, Tartu, 1932)

Hiljem tõusid eestluse ideoloogidena esile feodaalsüsteemi vastane Carl Robert Jakobson („Kolm isamaa kõnet”, 1870) ning kultuuripoliitik ja rahvaluule suurkogumise algataja Jakob Hurt („Pildid isamaa sündinud asjust”, 1879). Ärkamisaja kõrghetkel asutati Eesti Kirjameeste Selts (tegutses 1872–93), mis seadis oma peamiseks eesmärgiks kirjanduse-, rahvaluule- ja keelealase töö, kuid mis kujunes ka ärkamisaja vastakate poliitiliste arusaamade võitluse areeniks.

Ajalehe Perno Postimees esikülg

Ärkamisaja algupoolel etendas kultuuri- ja kirjanduselus tähtsat osa konservatiivne ja religioossete vaadetega Johann Woldemar Jannsen. 1857 pani ta ajalehega Perno Postimees aluse järjepidevale eestikeelsele ajakirjandusele, luuletõlgete ja -mugandustega tõi ta eesti keelde palju laulutekste („Eesti laulik”, 1860) ning edendas rahvalähedast jutukirjandust („Sannumetoja”, I–IV, 1848–51).

Ärkamisaja kirjanduses domineeris rahvuslik-romantiline luule, mille viljelejana saavutas erakordse tundesügavuse Lydia Koidula – kogus „Emmajöe Öpik” (1867) ning hiljem Kroonlinnas kirjutatud luuletustes. Isamaalüürikat avaldasid Friedrich Kuhlbars, Mihkel Veske, Ado Reinvald, Juhan Kunder jt.

Proosas valitses ärkamisaja algul veel rahvavalgustuslik suund, hiljem tõusis L. Koidula, Jakob Pärna, Lilli Suburgi, Elisabeth Aspe, Maximilian Põdderi jt jutustustes domineerivale kohale olustikurealistlik elukujutus. Ärkamisaja lõpul tekkis romantilise põhikoega ajalooline jutustus, mille tähtsaimad viljelejad olid Eduard Bornhöhe („Tasuja”, 1880; „Villu võitlused”, 1890), Andres Saal ja Jaak Järv. Romantilis-seiklusliku tagapõhjaga on ka esimene Eesti täismõõtmeline romaan – J. Järve „Vallimäe neitsi” (1885). Patriootiliselt meelestatud ajalooliste jutustuste avaldamise keelustasid võimud 1893.

Algupärane näitekirjandus tekkis koos teatriharrastusega Vanemuise seltsis. Algatajaks oli L. Koidula („Särane Mul’k, ehk Sada vakka tangusoola”, 1872). Tähelepanu äratasid ka Juhan Kunderi külakomöödiad („Kroonu onu”, 1885), kuid üldiselt jäi ärkamisaegne näitekirjandus tasemelt vähepakkuvaks.

Tõlkekirjanduses olid ülekaalus lihtsakoeliste rahvaraamatute mugandused. Ärkamisaja kirjanduses kajastub vana ja uue kirjaviisi võitlus; viimase reeglistiku esitas Eduard Ahrens 1843, valdavaks muutus uus kirjaviis alles 1860. aastail.