Eesti fenoloogiline kalender

Külma ja sooja aastaaja vaheldumine mõjutab oluliselt looduse ilminguid. Taimede aastaajalise ehk sesoonse arenemise järku nimetatakse fenofaasiks (fenoloogiliseks faasiks). Fenofaaside esinemine ja iga faasi algus allub kindlale seaduspärasusele, mis tuleneb kliimateguritest, geograafilisest asendist, kõrgusest (merepinnast), mullastikust, taimkatteüksusest jms.

Fenofaaside alguskuupäevadest saab koostada fenoloogilise kalendri. Fenoloogilised ja klimaatilised aastaajad kattuvad mõningate parameetrite ja nimetuste osas, kalendrina kirjeldavad nad aga erinevaid nähtusi. Eestile iseloomulikke fenofaase on kirjeldatud Türi näite varal.

Fenoloogilised aastaajad

Looduse fenoloogiline kalender Türil 1948.–95. aasta andmete põhjal (Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmebaas)
Liik Fenofaas Keskmine algus Varaseim ilmumine Hiliseim ilmumine
arukask mahlajooks 5. IV 7. II 1989 24. IV 1966
sarapuu õitsemine 11. IV 23. II 1990 6. V 1966
(tali)rukis vegetatsiooni uuenemine 17. IV 28. III 1959 4. V 1956
hall lepp pungade pakatamine 19. IV 1. IV 1968 7. V 1971
sinilill õitsemine 20. IV    
mänd viljade varisemine 23. IV 1. IV 1971 30. IV 1978
aed-õunapuu pungade puhkemine 3. V    
arukask õitsemine 10. V 24. IV 1990 4. VI 1955
arukask lehtimine 10. V 22. IV 1990 6. VI 1955
vaher õitsemine 12. V 26. IV 1990 4. VI 1955
mänd kasvu algus 12. V 3. V 1959; 1966; 1980 24. V 1976
nurmenukk õitsemine 14. V    
keskmine ristik kõrsumine 14. V    
aed-õunapuu esimene leht 17. V    
kuusk kasvu algus 18. V 8. V 1959; 1960 30. V 1978
toomingas õitsemine 19. V 29. IV 1990 8. VI 1955
võilill õitsemine 20. V    
oder tärkamine 21. V    
kuusk tolmlemine 21. V 12. V 1975 9. VI 1976
tamm lehtimine 22. V 6. V 1990 14. VI 1955
kaer tärkamine 23. V    
metsmaasikas õitsemine 29. V    
aed-õunapuu õitsemine 29. V 8. V 1990 22. VI 1955
tamm õitsemine 30. V 6. V 1984 28. VI 1987
harilik sirel õitsemine 31. V 2. V 1978 24. VI 1955
mänd tolmlemine 31. V 18. V 1975 14. VI 1976
pihlakas õitsemine 1. VI 16. VI 1990 26. VI 1955
(tali)rukis loomine 4. VI 22. V 1989; 1990 20. VI 1955
kaer kolmas leht 4. VI    
kaer võrsumine 10. VI    
põldtimut loomine 15. VI    
kaer kõrsumine 15. VI    
keskmine ristik loomine 17. VI 6. VI 1963 8. VII 1994
keskmine ristik õisiku moodustumine 19. VI    
kartul tärkamine 19. VI    
(tali)rukis õitsemine 20. VI 6. VI 1993 10. VIII 1991
kartul külgvõrsete ilmumine 30. VI    
keskmine ristik õitsemine 2. VII    
põldtimut õitsemine 5. VII    
kaer loomine 10. VII    
pärn õitsemine 13. VII 8. VI 1948 28. VII 1951
(tali)rukis piimküpsus 14. VII 2. VII 1989 31. VII 1962
arukask seemnete varisemine 20. VII 10. VII 1975; 1979 14. VIII 1958
kartul õitsemine 24. VII 4. VII 1989 18. VIII 1955
(tali)rukis vahaküpsus 31. VII 18. VI 1983 30. VIII 1987
kaer piimküpsus 31. VII    
oder vahaküpsus 8. VIII 24. VII 1975 20. VIII 1955
kuusk seemnete varisemine 10. VIII 1. III 1980 18. XII 1962
(tali)rukis täisküpsus 13. VIII 28. VI 1988 6. IX 1987
kaer vahaküpsus 18. VIII    
pihlakas täisküpsus 23. VIII 10. VIII 1974 3. IX 1964
harilik sarapuu pähklite valmimine 7. IX 25. VIII 1973; 1978 1. X 1962
harilik vaher lehtede värvumine 11. IX 20. VIII 1981 25. IX 1962; 1963; 1968
harilik tamm tõrude varisemine 13. IX 2. IX 1970 26. IX 1960
harilik hobukastan lehtede värvumine 14. IX 3. IX 1964 26. IX 1960
arukask lehtede värvumine 19. IX 15. VIII 1981 15. X 1965
harilik haab lehtede värvumine 23. IX 3. IX 1969 10. X 1965
aed-õunapuu lehtede värvumine 24. IX 7. IX 1969 16. X 1965
hall lepp lehtede värvumine 28. IX 9. IX 1973 17. X 1965
tamm lehtede värvumine 4. X 12. IX 1973 25. X 1965
haab lehtede varisemise lõpp 16. X 5. X 1966; 1973 27. X 1963; 1975
aed-õunapuu lehtede varisemise lõpp 19. X 6. X 1949 4. XI 1967
hall lepp lehtede varisemise lõpp 19. X 1. X 1973 1. XI 1977
arukask lehtede varisemise lõpp 22. X 10. X 1969 3. XI 1963
aed-õunapuu lehtede varisemise lõpp 26. X 11. X 1961 8. XI 1962
harilik tamm lehtede varisemise lõpp 28. X 12. X 1973 10. XI 1975; 1977
(tali)rukis vegetatsiooni katkemine 31. X 10. X 1992 23. XI 1978

Elus- ja eluta looduse erinevate arengujärkudega, ühtlase ilmastikuga perioode käsitletakse fenoloogiliste aastaaegadena. Fenoloogilised ja klimaatilised aastaajad langevad üldjoontes kokku. Fenoloogias eristatakse peale kindla järgnevuse ja kestusega aastaaegade ka mitteregulaarseid aastaaegu, mille esinemine ei ole igal aastal kindel (näiteks kevadtalv, kesksuvi, vananaistesuvi).

Külm poolaasta algab eeltalvega, mil saabub esimene lumi ning püsiva lumikatte moodustumisega algab talv. Taimed on valdavalt puhkeseisundis, ka loomade elutegevus aeglustub. Lumikatte, maapinna seisundi ja päeva pikkuse põhjal eristatakse erinevaid perioode. Talve teisel poolel eristatakse fenoloogilises kalendris mitteregulaarse aastaajana kevadtalve. Kevadtalvele (veebruar, märts) on iseloomulik püsiv lumikate ja selged ilmad. Hoolimata madalast õhutemperatuurist on algamas tedre- ja metsisemäng, saabub künnivares, tihased laulavad ja metsloomade tegevus on elavnenud. Varase, pilvise, sulailmade ja lumikatteta kevade korral võib kevadtalv ära jääda.

Lumikatte sulamise ja kase mahlajooksu algusega saabub varakevad. Algab elutegevuse kiire areng: kase, sarapuu ja sinilille õitsemine ning talirukki vegetatsiooni uuenemine. Vahtra õitsemisega algab kevad. Kevadel esineb öökülmi, õitseb enamik taimeliike ja puid, saabuvad rändlinnud ja poegivad loomad.

Õunapuude õitsemise lõppemise, rukki loomise ja piiritaja saabumisega algab suvi. Suvi lõpeb (augustis, septembris) puulehtede kolletumise alguse ja esimeste öökülmadega. Mittereeglipärase aastaajana eristatakse südasuve,mis algab pärast jaanipäeva pärna õitsemise ajal, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on püsivalt üle 15 ºC. Valmivad suviõunad ja karusmarjad. Südasuvi lõpeb augusti esimesel dekaadil, kui ilmad halvenevad, päev lüheneb ja saabuvad pimedad augustiööd. Vihmaste ja jahedate ilmadega ei pruugi südasuve esineda.

Ilmade jahenemise ja öö pikenemisega algab sügis. Rändlinnud kogunevad ja lahkuvad. Algab lehtede värvumine ja teraviljade koristus. Lehtede hulgalise varisemise ning hanede ja luikede suurrändega algab hilissügis. Lõpeb rukki kasv ja algab enamiku taimede puhkeaeg. Koevad siig, lõhe ja meriforell. Hilissügis lõpeb esimese suure lumega eeltalve alguses.

Rändlindude saabumine Türile Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni 1948.–96. aasta andmete põhjal
Liik Keskmine algus Muutus (päeva aastas) Varaseim ilmumine Hiliseim ilmumine
künnivares 19. III –0,2 28. II 1959 14. IV 1956
põldlõoke 23. III –0,2 5. III 1961 12. IV 1956
kiivitaja 26. III –0,1 3. III 1979 10. IV 1958; 1996
hiireviu 30. III –0,3 1. III 1990 14. IV 1980
musträstas 1. IV –0,1 14. III 1977 18. IV 1970
metsvint 4. IV –0,1 16. III 1959 16. IV 1958; 1969
linavästrik 7. IV –0,1 30. III 1978 18. IV 1977
sookurg 10. IV –0,2 24. III 1992 25. IV 1949; 1986
valge toonekurg 11. IV –0,1 2. IV 1989 24. IV 1956
suitsupääsuke 2. V –0,1 22. IV 1995 13. V 1974
piiritaja 21. V 0,0 10. V 1963 30. V 1991
rukkirääk 21. V 0,0 10. V 1989 31. V 1980
Põllu- ja aiatööde algusaegu Türil Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi andmete põhjal 1948–95
Liik  Töö Keskmine algus
oder külv 8. V
kaer külv 11. V
kartul mahapanek 21. V
mustikas korje 10. VII
põldtimut seemnete koristus 20. VII
punane sõstar korje 23. VII
must sõstar korje 25. VII
karusmari korje 1. VIII
pohl korje 14. VIII
(tali)rukis lõikus 17. VIII
kaer koristus 31. VIII
jõhvikas korje 13. IX
kartul koristus 21. IX

  

Fenofaaside kulgemine

Aastaaegade ja fenofaaside kulgemine oleneb maastikust, ilmastikust jpt teguritest. Erinevad aastaajalised nähtused kulgevad isemoodi. Fenofaaside piirkonniti kulgemise vaatlustulemused näitavad, et kevadised fenofaasid levivad Eestis keskmiselt 3–6 päeva 100 km kohta, soojal ja külmal kevadel ja suvel on faaside ilmumise kiirus erinev. Faasid levivad lõunast põhja, olles vastavalt aastaajale ja aasta iseloomule kallutatud kirde või loode suunas. Loodesuunalise kalde põhjustab Läänemere temperatuurirežiim, kirdesuunalise aga Pandivere kõrgustik oma suhteliselt jahedama õhutemperatuuriga. Kõrgustike mõju looduse fenoloogilisele arengule on eriti selgesti märgatav Haanja ja Pandivere vaatluspunktides. Fenoloogiline areng pidurdub kõrgustikel 1–3 päeva 100 meetri kohta. Kõrgustike ja neid ümbritsevate tasandike vaheline fenofaaside erinevus on hästi märgatav just varakevadel, siis on ka suhteliselt väikeste kõrgusvahede mõju lume sulamisele oluline. Samuti on märgata erinevusi suurte Vahe-Eesti soode ja rabade piirkonnas.

Sesoonsuse tüübilt on võimalik jagada Eesti nelja piirkonda: 1) varaseima fenoloogilise arengu ja väikese varieeruvusega Lõuna-Eesti, 2) mere tugevama mõju ja suurema varieeruvusega Lääne- ja Kesk-Eesti, 3) mere tugeva mõjuga (looduse areng sõltub Läänemere seisundist) Lääne-Eesti saared ning 4) hiliseima fenoloogilise arengu ja suurima varieeruvusega Kirde-Eesti.

Suuremates linnades on aastaajaline areng 1–4 päeva ümbritsevast loodusmaastikust ees.

Hariliku vahtra keskmine õitsemise algus. Isofeenide vahe kolm päeva

Toominga keskmine õitsemise algus. Isofeenide vahe kolm päeva

Talirukki keskmine vahaküpsuse saabumine. Isofeenide vahe kaks päeva

Talirukki keskmine vegetatsiooniperiood päevades. Isofeenide vahe kolm päeva

Aastaaegade pikaajalised muutused

Pikaajaliste aegridade muutused Türi näitel 1948–95

Looduse kevadine ja suvine areng on viimase viiekümne aastaga keskmiselt 2–5 päeva varasemaks nihkunud.

Kõige enam on muutunud varakevadiste faaside algusaeg (3–5 päeva dekaadi kohta) ja kõige vähem sügiseste faaside algusaeg. Pikaajaliste aegridade ajaline muutumine on viimastel aastatel suurenenud, eriti on suurenenud varaste (soojade) kevadete ja suvede hulk. Näiteks 70% Türil vaadeldud äärmusfaase on esinenud viimase 15 aasta jooksul.

Samas on hiliseid (külmi) kevadeid ja suvesid olnud vähem ning absoluutsed faasimiinimumid olid 1955.

 

Vaata ka seotud artikleid

EE 11, 2002 (Rein Ahas)